/nginx/o/2016/09/29/5897851t1h75f5.jpg)
President kannab Eestis peamiselt esindusnäo rolli, ta loeb ette kõnesid ja surub käsi. Ei tee paha ka nutikas kohalolu sotsiaalmeedias ja vahel üleannetutele poliitikutele näpuga viibutamine. See ei kõla ju eriti keeruliselt? On palju keerulisemaid ameteid! Aga ometi saab meie tulevasel – ja esimesel – naispresidendil olema ees väga rasked neli aastat.
Olla naine ja juhtida, kas siis riiki, laeva või firmat, on ebatraditsiooniline. Seda vanasti ei juhtunud, aga nüüd juhtub, ja selliste uue maailma nähtustega harjuvad inimesed erineval kiirusel. Kogemus näitab, et Eesti inimesed harjuvad erakordselt aeglaselt.
Ma sain oma esimese juhtiva töökoha 25-aastaselt. Spetsialistina hakkasin töötama aastaid varem, mis minu puhul tähendas, et teenust, mida ma oskasin pakkuda, oskasin pakkuda ainult mina. Tellite minult või jääte ilma, aga kui te minult tellite, siis peate te suutma minuga koos töötada.
See võib ju kõlada kõik väga toredalt, aga suur edu noore naisena on väga raske kanda nii naisele endale kui meestele tema ümber. Ei, keda ma lollitan, see on ikka meestele palju raskem, ja mulle on aastatega mulje jäänud, et nad teevad just enda koorma kergendamiseks neid seksistlikke nalju, nõmedaid kommentaare ning silmakirjalikke ametialaseid käike.
«Regina, aga millal sina siis pulmad teed, kui iga õhtu siin kontoris istud?» küsivad nad rahuloleva muigega. Ja seljataga arutavad, millise firmaomaniku armuke ma olin, kui mind tööle kutsuti. Kas tõesti selle kõige vanema veidriku, kes vahel oma nurgakabinetis lõuna ajal magama jääb? See on ju küll päris piinlik.
Alati on mingi nipp
Meeste maailmas saab naine edukas olla küll, aga alati läbi mingi nipi. Ta peab kas olema vana, selline emalik ja ohutu. Või siis käituma nagu tugevamast soost kolleegid, rääkima roppe naljasid ja võtma ka pärast koosolekut klaasikese kibedat viskit. Kui meedia naisjuhist kirjutab, uuritakse, ega lapsed töö pärast kasvatamata jää või üldse ära pole ununenud.
Hea küll, meie tulevane president ei saa juba põhiseaduse pärast olla sama noor kui mina, aga eelmise kolme vanamehe kõrval on ta ikka väga noor. Noor naisjuht on aga palju halvem kui vanast naisest juht, mistõttu oli see nii armsalt läbinähtav käik, kuidas Kersti Kaljulaid eilses «Pealtnägija» saates esimest pikemat intervjuud andes ekstra selle hetke võttis, et öelda välja, et ta on vanaema.
Nagu parastades ette seda jutu, et ta liiga noor on.
See oli pärast Mihkel Kärmase seksistlikku uurimist ja puurimist tema laste erinevate isade kohta. Kaljulaid pidas muidugi pingele ilusti vastu, teatas veel kord Eesti rahvale, et tal on tõepoolest olnud kaks kooselu ja nelja lapse peale kaks isa. Riigis, kus on rekordiliselt vähe abielusid ja rekordiliselt palju lahutusi, ei tohiks siin midagi imelikku olla.
Siis kutsus Kärmas Kaljulaidi karjääri Tuhkatriinu-looks ja mina ägisesin teleka ees piinlikkusest. Viimati elasin läbi nii ebameeldiva küsitlusvooru oma günekoloogi juures seksuaalharjumustest rääkides. «Olete ikka kindel, et on kaks isa? Äkki on ikka kolm?»
Ilusa inimese kohta ju lihtsalt peab halvasti ütlema
Rääkida töises kontekstis naiste välimusest on nii vanakooli šovinism, et ma ei usu ise ka, et sellisele tasemele langen, aga Kaljulaidu pressikonverentsidel ja intervjueeritava toolis vaadates pean ma peale tema suurepärase kõnepidamise oskuse märkama, kui ilus ta on. Stiilne, selgete näojoonte ja tagasihoidliku kosmeetikaga parimas eas naine, kes paratamatult Hillary Clintoni, Tarja Haloneni, Angela Merkeli ja Theresa May kõrval välja paistab. Aga ilu poolest välja paistmine teeb naisjuhi elu ainult raskemaks. Tema ilust hakatakse nagunii rääkima, sest noorest naisjuhist on veel halvem ilus juht.
Naised, kes teevad traditsioonilisi meeste töid – ja president on traditsiooniliselt mees –, ei saa endale naiselikkust lubada. Naiselikkust ei peeta tugevuseks, kuid juht peab kiirgama jõudu. The New York Times võttis suvel ilmunud artiklis «The New Age of Power Dressing» läbi võimunaiste riietumisstiilid ja jõudis konstateeringuni, et kui esimeselt leedilt eeldatakse kleite, siis võimul olev naine kannab üldjuhul pükskostüüme, mida vahel ka seelikutega segatakse.
Kui ma mõtlen Merkeli peale, siis tuleb esimese asjana silme ette tema mustad viigipüksid, millele on peale visatud värviline pintsak. Merkel hakkas värvilisi pintsakuid kandma kohe võimule tulles, mil tema ainsaks Euroopa eeskujuks tugeva naispoliitikuna oli Margaret Thatcher oma rüüsitud siidsärkide ja juukselakilokkidega. Saksa kantsler loobus Inglismaa endise peaministri sisse töötatud lokkidest, aga lisas kostüümile nii palju erinevaid toone, et nüüdseks näeb teda juba neoonis, mis paistab mustade ülikondade kõrval välja kerge paroodiana.
«Kujutage ette, kui me jõuaks ajastusse, kus naised mitte ainult ei valitse maailma, vaid teevad seda naiselikult,» küsis Times retooriliselt ning selles küsimuses oli samal ajal nukrust siiani hingitsevate soostereotüüpide ning lootust parema tuleviku üle.
Ma veel ei tea, mida president Kaljulaid endale võtmesündmustel selga panema hakkab, sest täna ei ole veel seegi sada protsenti kindel, kas talle ikka kroon ulatatakse. Küll aga kujutan ma ette, kui piinlikult palju sel teemal sõna hakatakse võtma.
Kui vabariigi aastapäeval ootab punase vaiba lõpus külalisi naiselikus, tütarlapselikus või isegi seksikas kleidis president, siis sõimatakse teda lihtsameelseks ilueediks. Kui proua oma ülikonnastatud esimese härra kõrval samuti pükskostüümi kannab, heidetakse talle ette liigset mehelikkust. Mida Merkel teeks? Aga Clinton? Sest isegi nende kallal ilgutakse ja meie ekvivalent on palju haavatavamas positsioonis.
Igal juhul saab meie uue presidendi töö olema keeruline temale endale, aga ma loodan, et veel keerulisem tema kriitikutele. Kujutage ette: juht, kes on naine, noor, ilus, naiselik naine, kes kannatab rahulikult välja, et tema ränka tööd, head haridust ja vinget karjääri kutsutakse riigitelevisioonis Tuhkatriinu-looks. Ma ei tea, kas mina kannataks, ja ma olen kindel, et need kritiseerijatest mehed seda ei teeks. Sellise inimese kohta ju kohe peab midagi halba ütlema.