Heidi Ruul: psühho-ekside kõrgem pilotaaž

Heidi Ruul Foto: Ardo Kaljuvee

Lahkuminekud on kohutavad. Vaatan peeglisse, mõtlen, et viimasest sellisest episoodist on juba mitu aastat möödas, aga pagan, ikka pole hirmust uue taolise litaka ees täielikult üle saanud. Mõtlen ja valus hakkab… Ei, mitte mõtlemine pole valus, küll aga on seda mõte ise. Piinlik on. See aeg muutis mu hoopis kellekski teiseks – psühho-eksiks. Või nii ma vähemalt arvasin. Tegelikult tuleb välja, et minu näol oli tegemist vägagi amatöörliku psühhopaadiga. 

Päris ausalt, mul on sel teemal ääretult raske kirjutada, aga samas tunnen juba pikemat aega, et pean selle endast kuidagi välja saama. Olukord on pehmelt öeldes veider, sest ma ei räägi oma sõprade muidu toredana paistva elu kulisside taga toimuvast kunagi kellelegi, aga seekord teen ma reeglit kinnitava erandi. Seda pühendusega kõigile naistele ning meestele, kes end suhte lõppedes kuskile lootusetult ära kaotanud on… Ja neile, kes selle tõttu kannatama on pidanud.

Alustuseks ütlen kohe ära, et järgneva õudus-reaalsuse võtteplatsiks pole meie pisike kohalik konnatiik ja see on ka ainus põhjus, miks ma antud loo kirja julgen panna. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis isegi teadmine, et see konkreetne pshühhopaat elab tuhandete kilomeetrite kaugusel ja ei mõista sõnagi eesti keelt, ei anna mulle sajaprotsendlist kindlustunnet – see naine on tõenäoliselt võimeline antud loo eelnevast hoolimata netiavarustest välja kaevama ja kasvõi Google Translate’i kasutades lugema. Kahjuks pole see liialdus.

Sõrm kuradile

Olen juba viimased kuus kuud ühe oma sõbra elu pärast pea igapäevaselt muret tundnud. Tutvusin temaga aasta alguses, kui ta juhuslikult Eestisse sattus. Me saime toona koheselt väga hästi läbi ja seetõttu järgnes moodsale netiajastule kohane suhete areng – ta lisas mu enne konnatiigist lahkumist Facebookis sõbraks. Täpselt neli minutit hiljem potsatas minu postkasti kiri tundmatult naisterahvalt, mille sisu võiks eesti keeles kõlada järgnevalt:

«Tere! Kas ma tohiksin Sinult midagi küsida? Ma ei tunne end kindlalt, sest mu mees on hetkel Eestis ja meie suhe on hetkel väga keeruline. Ja siis ma näen, et ta lisas Sind siin endale sõbraks. Sa tundud väga ilus ja ma olen tõsiselt mures. Kas Sa magasid minu mehega???»

Ma ei oska öelda, kas minu reaktsioon antud sõnumile oli õige või vale, aga ma näitasin seda kõnealusele noormehele. Ta tõmbus näost kaameks ja ütles napisõnaliselt, et see on tema hull endine naine, keda pole mõtet tähele panna. No kes meist ei oleks varem kuulnud lugusid sassi keeranud eksidest? Lõviosa neist peaks juttude põhjal otsustades Paldiski maanteel asuvas raviasutuses luku taga olema.

Mõtlesin, et rahustan neiu maha, sest antud hetkel polnud ma sugugi kindel, kumb neist nüüd tõtt räägib. Rahustasingi. Või vähemalt nii ma arvasin. Neiu palus mult luba oma südamerahu huvides mind Facebookis sõbraks lisada. Nii ma oma sõrme kuradile andsingi…

Peaks relva hankima…

Möödus paar kuud. Jah, me suhtlesime selle noormehega aeg-ajalt. Väga põgusalt, uurides vaid, kuidas minul või temal siis parasjagu läheb. Selgus, et psühho-eks on iga päevaga aina hirmutavamaks muutunud. Mina ei osanud ka siis veel konkreetset seisukohta võtta – üks ütleb, et on suhe, teine väidab risti vastupidist. Üks postitab päevas minimaalselt viis (vist?) vana fotot armunud paarikesest ja teine väidab, et naine põhimõtteliselt murdis eelmisel ööl tema majja sisse ning proovis teda vägistada. Üks ütleb, et neil on hetkel lihtsalt lahendamata probleeme ja teine väidab, et tibi peitis tema koera mitmeks päevaks ära, et viimast siis koos otsima saaks minna.

Ühel hommikul sotsiaalmeedia uudisvoogu kedrates pidin kohvi peaaegu kurku tõmbama - see neiu oli terve öö iga paari minuti tagant postitusi teinud. Siinkohal ei saa midagi oluliselt vist küll tõlkes kaduma minna – viimases postituses oli kirjas, et ta peab kuskilt relva hankima, sest ta ei kannata seda armastust enam välja! Mul jäi antud lauset lugedes hing kinni ja üsna mitu südamelööki vahele. Õnneks sain varsti jälle hingata – kõik olid endiselt elus ja terved, aga pilt oli nüüd selge – ei olnud mingit probleemset suhet, vaid ilmselge ahistamine!

Mis järgmiseks?

Tänaseks on sellel naisel tervelt kolm päeva uus mees. Või noh, pigem vist mänguasi. Hingav mänguasi, kes näeb välja täpselt nagu naise eksmees. See tibi riietab teda täpselt nii nagu käib riides tema eksmees. Koos käidi ka juuksuris, et noh, oleks ikka võimalikult sarnane… Värske paar jõudis juba ka samale tänavale kolida (jah, kolme päevaga!).

Muuseas, see naine kirjutab mulle siiani minimaalselt kord nädalas ja uurib, et kas või millest ma tema eksiga vahepeal rääkinud olen… Ei, ma ei vasta talle juba ammu. See ei tähenda, et ta grammigi alla annaks.

See kõik on minu jaoks nii ääretult kurb ja valus. Jah, ka mina ise olin peale lahkuminekut väga pikalt väga-väga katki ja igal teisel hommikul peeglisse vaadates nägin seal iseenda asemel hoopis üht võõrast ja eriti kurja nõida, aga pagan küll!!! Soovitasin sõbral politseisse pöörduda, aga mida ta neile seal ütleks?! Üks ilus blondiin poeb öösiti salaja mu voodisse?! Kaunitar viis salaja mu koera jalutama ja sidus ta kaheks päevaks suvalise puu külge kinni? Mitte keegi ei võtaks seda tõsiselt…

Vot selline ongi kõrgema pilotaažiga psühho-eks – ta hoiab sind ning sinu sõpru igapäevaselt kikivarvul, sest mitte kunagi ei tea, mis järgmiseks juhtuda võib. Üks on kindel – ta ei anna alla, mitte kunagi!

Aidata tahaks, aga abitu on olla – ei oska…

Ja nüüd paranoiliselt pöidlaid hoidma!