Lydia Koidula tütar Anna Michelson isamaa-armastusse ei uskunud: eesti keele aukohale seadmine on ebameeldiv šovinism

Anna Michelsoni ema Lydia Koidula Foto: WikiCommons

«Ei tähenda midagi, kes olid su vanemad, tähtis on ainult, missuguses õhkkonnas ja missuguse rahva hulgas sa oled kasvanud ja kujunenud. See on määrav.» Nii ütles Lydia Koidula tütar Anna Michelson ja lisas, et ta ei suuda mõista isamaa-armastust ja kiindumust oma rahvusse ja kodumaa külge. Tema arvates isamaa-armastus on lapsele kätkist alates külge poogitud tunded ja harjumused. Seetõttu olevat ka nii, et oma kodumaalt lahkudes tuntavat võõrsil esialgu igavust ja igatsust kodumaa järele, kuid hiljem harjuvat inimene selle kohaga ja riigiga, kus ta elutseb, ja nii tuhmuvat ka isamaa-armastus ja igatsus oma sünnimaa järele.

Saksameelne kasvatus Tsaari-Venemaal

Anna Emilie (Ännchen, Enken) sündis 23. jaanuaril 1878 Viinis, kuhu ta isa Eduard Michelson oli suundunud ennast täiendama. Pärast lapse sündi sõitis Koidula Tartusse mehevanemate juurde, kellel oli oma maja Karlova tänaval. Sinna oli ta jätnud oma vanemad lapsed: kaheaastase Hedwigi ja nelja-aastase Hansu. Linnas möllas sel ajal sarlakitaud ja väike Hans haigestus. Üheksa päeva pärast telegrafeeris Koidula Berliini oma mehele poja surmast. Pere suundus tagasi Kroonlinna, kus isa töötas sõjaväearsti ja günekoloogina.

Anna oli rässakas, terve ja rõõmus, väsimatu vallatustes ja müramises. Varasest lapsepõlvest jäi talle meelde ema laul, sügav kõnehääl ja klaverimäng. Õhtuti jutustas ema vene muinasjutte ja lugusid piiblist. Ema õpetas lapsed lugema – saksa keeles. Kodus oli valitsevaks saksa keele ja kultuuri mõju. Teisalt oli Lydia sageli närviline ja kärsitu oma alatise haiguse pärast. Niisugustel aegadel lapsed hoidsid ta juurest eemale.

Väikese lapsena käis Anna kord koos isaga Tartus Tiigi tänaval vanaisa Jannsenil külas. Palju sellest külaskäigust meelde ei jäänud: oli olnud aed ja seal aias tikerberipõõsad. Isa viinud ta Vanemuisesse etendust vaatama ja seal näidanud ema büsti. See polnud üldse ema moodi, vaid keegi pea ümber põimitud patsidega naine.

Koidula tütred olid üks kümne- ja teine kaheksa-aastane, kui ema suri. Nad said alles pärast ema surma teada, et ta oli olnud eesti soost. Lastega ema oma kodumaast ja eestlastest polnud kõnelnud. Isa pühendas edaspidise elu tervenisti neile, kogudes mõlemale kaasavara ja raha.

1886. aastal sooritasid mõlemad tüdrukud sisseastumiseksamid Kroonlinna gümnaasiumi, kus õppisid neli esimest klassi. Väljaspool kooli omandasid nad prantsuse keele ja võtsid klaveritunde. Seejärel saatis isa nad Peterburi saksakeelsesse Feldmanni erapansioni, kus mõlemad hiilgavalt edasi jõudsid.

Eduard Michelson suri 1907 Kroonlinnas veresoonte lupjumisse. Hedwig, kes oli olnud tema põetajaks, läks pärast seda põllutöökooli õppima, et aidata vene talupoegi. Mõlemad õed olid haaratud narodnike ideedest. Koidula päranduse valdajaina takistasid nad kaua aega ema luuletuste trükis avaldamist, kuna need olevat liiga revolutsioonilised ja külvavat rahvastevahelist vaenu. Eesti keelt küll kumbki ei osanud, aga nad olid mõnda luuletust lasknud enestele tõlkida.

«Ma olen venelane»

Õdedevaheline läbisaamine oli halb ja 1913. aastal läks Anna Michelson Pariisi. Hedwig jäi elama Peterburi kolmetoalisse korterisse. Anna tegi sisseastumiseksamid Pariisi Sorbonne´i ülikooli arstiteaduse erialale, et avada haigla vene talupoegadele. Vanema õega ta sel ajal kirjavahetuses ei olnud, vaid pidas ühendust Peterburiga ainult oma pankuri kaudu. 

Anna õpingud katkesid, sest ühe mõtlematu eksperimendi tõttu (võttis liiga palju ravimeid) kaotas ta peaaegu täielikult nägemise. Seejärel reisis ta Euroopas ja veetis kaks aastat Alžeerias. Siis algas Esimene maailmasõda ja Venemaal puhkes revolutsioon. Loomulikult kaotas ta siis kogu isa poolt panka kogutud varanduse ja endagi pensioni (mürgitusest saadud silmavea eest). Prantsuse valitsus võimaldas talle ärasõitmise kohta, kuhu ta soovib ja Anna valis selleks Firenze, kuhu ta jäi 15 aastaks.

Itaaliasse kogunes pärast maailmasõda palju välismaalasi, rikkaid ameeriklasi ning inglasi ja oli võrdlemisi hea teenistus õpetada neile saksa, vene ja prantsuse keelt. 30ndatel muutus teenistus viletsamaks ja tuli nii mõnigi hädapäev üle elada. Elamine oli Annal üsna kehvake – üks tuba viiendal korrusel Arno jõe kaldal rõskes kivimajas, sisustatud õpilase annetatud mööbliga, sees siiski plekkahi.

Ühel päeval tundi minnes kuulis naine tänaval võõrast keele kõla ja küsis turistidelt huviga, mis keeles nad kõnelevad. Selgus, et see ta emakeel olla. Kui ta siis ütles, et ta Lydia Koidula tütar on, sai ta kohe aru, et teda ei usuta. Andis neile siiski oma aadressi ja kiirustas tundi. Hiljem hakkasid tulema kirjad Edith Rosenthalilt, Koidula õepoja naiselt. Ja siis ühel päeval saabus Postimehe korrespondent teda intervjueerima.

Intervjuus mainib naine, et ei tea midagi sellest, et vanaisa eesti hümni sõnad kirjutanud, esimese üldlaulupeo korraldanud ja Vanemuise näiteseltsi asutanud. Kui küsitakse rahvust, siis vastab ta: «Ma olen venelane. Noh, ema oli mul eestlane, isa sakslane…» Kas mitte saksastunud lätlane? Ei, seda kindlasti mitte. Ta on kuulnud Wuolijoki kirjutatud näidendist tema isast ja emast ja selle üle väga pahane, et tema isast mingi karjerist või tõusik on tehtud. Veel kurdab Anna, et talvel on olukord raske, suvekuudel on olukord meeleheitlik. Ta olla korra katsunud end uputada Arnos, aga julgusest jäänud puudu. Tutvusringkond koosnevat vene pagulastest ja endistest õpilastest. Reporteri tunnistusel olnud ta keskmist kasvu, kõhnavõitu, kerge kõnnakuga ja näinud noorem välja, kui tema 56 aastat oleks võinud eeldada.

Eestlaste abiga oma ema kodumaale

1933. aasta märtsis see usutlus Postimehes ilmus ja pani Eestis terve laviini veerema. Ühed tahtsid seda kadunud tütart suure rõõmuga tagasi võtta. Teised aga rääkisid, et Eesti ärgu olgu mitte mingiks vanadekoduks nendele, kes oma elu paremad päevad raisanud eneste või teiste lõbuks laias maailmas. Kirjanduse selts andis teada, et on sõlminud Koidula tütre Hedda Michelsoniga notariaalse lepingu, mille alusel selts maksis Koidula pärijatele honorari 676 krooni 25 senti. See summa maksti Hedda Michelsonile ja sellest sai osa ka õde Anna Michelson. Sõit Itaaliast Eestisse ei maksvat üle 206 krooni, mispärast Anna Michelson oleks võinud sõita juba ammu Eestisse, kui ta seda oleks soovinud.

Siis sai avalikuks veel üks kiri Annalt, kus ta kirjutas, et on sattunud nii meeleheitlikku seisukorda, et arvab, kui muud väliapääsuteed ei leia, siis teeskleb ta vargust kuskilt kauplusest ja «siis pannakse Koidula tütar kinni kauemaks ajaks», siis polevat vaja enam söögi peale mõtelda.

See otsustas asja. Tehti korjandus ja hakati organiseerima Michelsoni Eestisse tulekut. Sõit viibis aastakese, sest Anna ei saanud Itaalia võimudelt esimesel katsel väljasõidu luba. Kuid 1934. aasta 12. augusti hommikul jõudis naine rongiga Tartusse. Anna majutati Edith Rosenthali juurde Vallikraavi 27. Talle tutvustati Tartu linna, külvati üle tähelepanuavaldustega ja tehti mitu intervjuud.

Pärnu naisorganisatsioonid kutsusid Koidula tütre kuuks ajaks puhkama ema kodulinna. 19. augustil kogunes Pärnus mitmesajapealine rahvahulk Koidula võõrsil elanud tütart vastu võtma. Naisorganisatsioonide esindajad andsid üle lilled ja viisid Anna Michelsoni ema ausamba juurde. Järgnevatel päevadel tegi Anna Michelson Pärnu seltskonnategelaste saatel mööda Pärnut pikemaid jalutuskäike ja oli liigutatud talle osutatud tähelepanust.

Septembris oli Annal tunne, et ta tahaks sõita tagasi kodusesse Firenzesse. Teda koheldavat siin kui mingit hoolealust. Siiski suundus ta Pärnust tagasi Tartusse ja muutis oma seisukohta. Talle pakuti lektori kohta rahvaülikoolis ja peale selle tekkis tal ka keelehuvilisi õpilasi. Kuna ta oskas prantsuse, inglise, saksa, vene ja itaalia keelt, siis oli tal tunnivõtjaid üsna rohkesti ja seetõttu sai elu Tartus sisse seatud.

1936. aastal korraldasid Tartu seltskondlikud organisatsioonid Vanemuises Lydia Koidula mälestusõhtu tema 50. surmapäeva tähistamiseks. Ajakirjanikud otsisid sel puhul Anna Michelsoni  üles Kuperjanovi tänaval Maarja kiriku kõrval asetsevast majast, kus ta elas ja endiselt ülalpidamist hankis keeletundide andmisega. Temalt küsiti, miks ta pole ikka veel ära õppinud eesti keelt ja sellele ta vastas: «Ja kuidas peaks siis mina nüüd, kus ma olen poole vanem oma emast, kui see oli tol ajal, suutma ära õppida eesti keelt?» Ta leiab ka, et see oleks naeruväärne, kui ta peab vanas eas vaid selleks hakkama pähe tuupima üksikuid eestikeelseid sõnu, et nende varal kõnelda siis vigaselt ja võõramurrakuliselt, pealegi kui Tartus saab ka läbi kultuurkeeltega. Teda on mitmele poole seltskonda palutud ja ta on ka eesti seltskonnas liikunud, aga koosviibimised kujunevat mõnevõrra vähepakkuvaks, kuna seal räägitakse omavahel eesti keelt ja tema ei saa seetõttu avalikust keskustelust osa võtta.

Omadele võõras

Avalikkuse huvi Anna vastu vaibus. Algasid ka segased ajad. Anna jäi siiski sõja-aastateks Tartusse. Leningradis elanud õde Hedwig suri ümberpiiratud Neevalinnas 1941. aasta sügisel. 1944. aastal lahkus Tartust ka Anna. Kuni 1948. aastani elas Anna Saksamaal Mecklenburgi vanadekodus väga viletsates tingimustes. 1949. aasta maikuus jõudis ta jälle Firenzesse, kus elas oma õpilase villas.

Eesti pagulaskond Artur Adsoniga eesotsas korraldas tema heaks korjanduse, et ta vanaduspäevi pisut toetada. Anna oli kirjavahetuses dr Hjalmar Mäega Austrias ja Eestis elava Karl Mihklaga. Viimasele tunnistanud ta, et 30ndail Eestis elades tundnud ta ennast seal täiesti võõrana. Tartus pandud talle pahaks, et ta eesti keelt ei oska ja nii jäänud ta üksi saatuse hooleks. Hiljem Saksamaal polnud tal võimalik eestlasena tunnustust saada, kuna ta polnud eestikeelne. Tema meelest oli eesti ja läti keele ärkamine ja aukohale seadmine «ebameeldiv šovinism».

Anna suri rinnavähi tagajärjel nagu tema emagi. 1964. aasta sügisel elas ta läbi operatsiooni ja oli pärast seda päris kõbus, kuid 1965. aasta novembri lõpus tabas teda ühepoolne halvatus. Enne jõule lisandus kopsupõletik, mis viiski surmani 25. detsembri õhtul kell 10. Tema soovil põrm tuhastati. Anna sängitati Firenze Allori kalmistule.