Kes on peres kõige tähtsam?

Foto: SCANPIX

See on üks oluline küsimus, mille iga vanem võiks enda jaoks lahti mõtestada. Kuigi kontakt lapsega on oluline, siis vanem peab jaksama seda lapsele pakkuda. Seega olen MINA vanemana olulisim pereliige, kirjutab psühholoog Kadri Järv-Mändoja Perekeskus Sina ja Mina uudiskirjas.

Mina vastutan, et oleksin heas vormis, sest ma vastutan ju ka lapse vajaduste eest. Väga raske on olla lapse jaoks kohal, kui ma olen kõigest tüdinenud või üle ujutatud oma muremõtetest. Ja isegi, kui ma arvan, et ma olen kohal, siis laps saab aru, et ma seda tegelikult ei ole. Minu 4-aastane poeg ütles mulle «Emme, mulle ei meeldi, et sa ei vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin ja sind puudutan. Mina ju tahan ka rääkida oma asju.» See oli tõeliselt raske hetk mu jaoks. Lapsele ei saa kohalolekut teeselda ja kõige keerulisem on vist see, et me võime vanemana teada, kui tähtis on lapsele otsa vaadata ja tõesti tema vastu huvi tunda, kuid hetkedel, mil meil on oma «tass tühi», ei märka me seda, et me sageli vaid «mängime» kohal olemist.

Kuid peale minu enda vajaduste on tähtis ka suhe partneriga. Hea suhe pakub võimalust täita nii enda, kui ka oma kaaslase tassi. Võimatu on lapsevanematena tõhusalt toimida, kui paarisuhtes on ülemääraseid pingeid ja läbi rääkimata teemasid, mis jäävad kauemaks ajaks õhku. Näiteks võib siis juhtuda, et vanemad muutuvad teineteise suhtes ülikriitiliseks. Miks tema läheb täna trenni? Millal mina sain kodust välja? Mis mõttes ta viib prügiämbri alles pärast välja, mina pean küll kõike kohe teha suutma?

Isegi siis, kui tegu on üksikvanemaga, ei saa unustada, et lisaks emaks/isaks olemisele ollakse ju ka naine/mees ning vajatakse ka seda tähelepanu. 

Ja alles nüüd on kord lapse käes. Kuid nii on väga loogiline, sest laps on õnnelik siis, kui tema vanemad on õnnelikud. Laps ei ole rõõmus, kui tal on vanem, kes on lapse seadnud kõige olulisemale kohale oma elus ning unustanud iseenda. Laps näeb vanema kurbust ja rahulolematust, mida vanem võib olla isegi ei oska näha ning on siis ka ise kurb või rahulolematu. See aga tähendab, et lapse vajadused jäävad tegelikult rahuldamata.

Kõik see on väga ilus ja kõlab ideaalselt. Kuid katsu sa leida aega enda vajaduste eest hoolitsemiseks, kui sul on kodus üks või mitu väikelast. Või leida võimalust minna koos partneriga korraks ilma lasteta jalutama, kasvõi 10 minutiks. Võib olla raske saavutada sedagi, et su riided poleks päeva lõpuks pudrused, pesumasin ei oleks uppunud mustapesuhunniku alla või köögilaud poleks kaetud mustade nõudega. Vähemalt mina pole kohanud ühtegi vanemat, kes suudaks olla pidevalt tasakaalus, hoida oma tassi n-ö täis ja samas leida piisavalt aega, et tunda ennast ka mehe või naisena. Meie perre kolis küll esimese lapse sünniga sisse ka Väsimus, kes vahel võtab võimust ja ei lase olla enam mõnusalt toimiv ja lapse vajadusi märkav lapsevanem või rõõmus abikaasa. Siis tuleb jälle Väsimust eemale tõrjuda ja teadlikult leida aega, et teha neid asju, mis mulle meeldivad ja leida aega olla koos oma partneriga. Kasvõi natukenegi.

Mida siis teha, et enda tassi täita ja jaksata olla nii hea lapsevanem kui ka partner?

• Tea, et lapse või laste kõrvalt aega iseenda ja partneri jaoks naljalt niisama ei leia. Seda tuleb planeerida. Kasuta kasvõi kalendrit ja märgi sinna lastevabad hetked. Jaga kalendrit oma partneriga ja planeerige sinna ka ühised hetked sisse. Kõlab tehnilisena, aga kui jääda ootama spontaanseid romantilisi hetki, siis võivad need tulla alles aastate pärast.
• Mida väiksemad on lapsed, seda olulisem on leida endale inimesed, kes vahel saaksid lapsi hoida. Kui vanemad jäävad oma lastega täiesti üksi ja ilma ühegi välise toetuseta, siis on oht, et pere toimimas hoidev jõud saab otsa. Perevälised aitajad võivad aga tuua väga palju uut särtsu ja jaksu.
• Kui sul on hetk enda jaoks, siis naudi seda teadlikult. See hetk võib olla ka 15 minuti pikkune ilma lasteta jalutuskäik poodi, kuid kui seda teadvustad ja oskad nautida, siis on see väga väärtuslik aeg ja võib su tassi täita.
• Mõtle, millised tegevused sulle kunagi meeldisid või mida tahaksid teha praegu, et puhata. Kui mõni neist asjadest on teostatav, siis leia võimalusi seda teha.
• Unusta ülikorras toad ja tolmurullid. Kodutöödeks on oma aeg, kuid seda ei tohiks võtta enda vajaduste rahuldamise ja ka lastega suhtlemise arvelt. Ükski tolmurull ei ole sellist  hinda väärt.
• Vahel tuleb ka lastele öelda «Ma olen väsinud. Ma tahan korraks pikali visata ja mitte midagi rääkida». Beebi vaevalt veel sinu soovist aru saab, kuid väikelapsele võiks proovida juba ka sellist sõnumit öelda. Kui sul on tõsi taga, siis võib ta sind üllatada ja su soovi hetkeks arvesse võtta. Igal juhul saad sa lapsele nii õpetada, et ka sinul on vajadused ja sa ei saa ega peagi kõik hetked lapsele pühendama. Suuremate lastega on juba veidi lihtsam ja ilmselt hakkavad ka nemad sulle peagi ütlema, et tahavad veidi omaette olla.
• Kui sul on harjumus teha ainult lapsele meelepärast sööki või süüa lapse järele jäänud toitu, siis hoolitse ikka ka enda ja oma partneri toidunaudingute eest.
• Ka lapsega koos aega veetes saab lõõgastuda. Naudi neid hetki, kui saad pikutada ja laps mängib sinu läheduses.
• Partneriga koos olles proovige mitte rääkida lastest. Kui ühtegi teemat või tegevust ei tule meelde, siis võiks mõelda, mis teile meeldis koos teha, kui teil lapsi veel polnud. Isegi, kui te ei saa praegu neid asju koos teha, siis nende meenutamine võib olla tore ja lähedust loov.

See ongi väga hea, et tasakaal vahel kaob. Kuidas muidu me õpiks iseennast ja oma jõuvarusid arvestama ja kuidas muidu õpiksid lapsed seda, et elus on ka raskemaid hetki. Oluline on vaid märgata, et nüüd on meie elu tasakaalust väljas ja seejärel midagi ette võtta.