/nginx/o/2016/08/04/5685181t1h46f2.jpg)
Huvitegevus ja -ringid sisustavad suure osa paljude laste ja noorte koolivälisest ajast ning tegevusi jagub igale maitsele. Kahtlemata pakub igasugune huvitegevus, nagu trennid, laulmine, kunsti- ja loodusringid lapsele arenemisvõimalust. Millal aga tuleks huvitegevusega alustada ja millest lähtuda huviringi valikul? Nõu annab Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse karjääriinfospetsialist Inger Pürjema.
Esimesed tutvused sõlmib laps end ümbritsevaga kodus, vanemate suunamisel. Väike inimene huvitub paljust ja ema-isa on need, kes saavad tema uudishimu rahuldada. Lapsega koos saab ette võtta palju vahvat: joonistada, mängida, käia looduses jalutamas. Lapsele põnevate tegevuste pakkumine ja temas huvi äratamine aitavad arengule kaasa.
Ühed tegevused innustavad last rohkem kui teised. Lapsele meelepäraste tegevuste kaudu võib ilmneda ka mõni erianne, nagu musikaalsus, tehniline taiplikkus jm, mida tasub silmas pidada. Huvialana alguse saanud tegevus võib tulevikus kujuneda ka õpitavaks erialaks. Kindlasti tuleks last sel juhul toetada ning võimaldada huvialaga tegeleda. Kui esmane tõuge huvitegevuseks tuleb kodust, siis enamasti on võimalik lasteaias ja koolis sellega jätkata.
Kui laps on avaldanud soovi hakata tegelema mõne harrastusega, hakatakse sobivat huviringi valima. Nooremate laste puhul teevad vanemad valiku ilmselt iseseisvalt, juba suuremate puhul tuleks kindlasti kaasata last ennast. Seejuures on loomulik, et eriti algklassides vahelduvad laste huvid sageli ja ette võib tulla olukord, kus laps soovib iga natukese aja tagant midagi uut proovida. Selline käitumine on normaalne ja laps võiks saada võimaluste piires mitmesuguseid kogemusi.
Huviringi valides tuleks lähtuda peamiselt lapse soovidest ja sellest, mis teda innustab ja silma särama paneb. Mitme põneva ettevõtmise üle kaaludes võiks küsida ka lasteaiaõpetaja või klassijuhataja arvamust. Kõrvalseisja võib märgata tahke, millele valikut tehes tähelepanu pöörata.
Millegi alustamise ja lõpetamisega peaks kaasnema kasvatusmoment, on ju huviringidelgi oma eesmärk avada lapse oskusi ja õpetada talle midagi uut, kujundada tööturul hinnatud isiksuseomadusi. Vanemad ja laps peaksid huviringi valides põhjalikult kaaluma, mida see kaasa toob ja millise vastutuse laps endale võtab. Mida nooremalt harjub laps alustatut lõpule viima ja temas tekib tööharjumus, seda tõenäolisemalt ei suhtu ta valitud tegevustesse kergekäeliselt.
Kui laps kipub suuremaks saades ikka ühelt huvialalt teisele hüppama, tasuks aidata tal oma tegevusi eesmärgistada. Lõputu liikumine ühe, teise ja kolmanda tegevuse vahel mõjub kurnavalt nii lapsele kui ka huvialast olenevalt vanemate rahakotile. Kõik ettevõetu ei õnnestugi alati esimesel korral ja järjepidevusega võib jõuda sinna, kuhu ei osanud oodatagi.
Üks olulisim mõte, mida meeles pidada, on see, et igasugused ringid on lisategevused ja täiendavad koolis õpitut. Lapse põhitöö on siiski koolis käimine ja kuigi huviringid on kasulikud, tihtipeale paeluvamadki, ei saa kooli tagaplaanile suruda. Kui kooliväline tegevus hakkab segama koolitööd, on aeg maha istuda ja arutada, ehk on targem mõnest huviringist loobuda.
Uhke on öelda, et mu laps käib kuues erinevas ringis ja trennis, aga kas need on kõik korraga ka kasulikud? Kui laps veedab päevad koolis ja pärastlõunad ning õhtud huviringides, on tal siis aega hinge tõmmata ja õppida? Saab ta ringitegevustesse põhjalikult süveneda? Lapse hea tervise ja rahulolu huvides peab talle võimaldama ka niisama olla, vanematega suhelda, kodutöid teha. Pealegi võivad sügisel n-ö kokku rabatud huviringid, millest suure koormuse ja tüdimuse tõttu järg-järgult loobuma peab, võtta koha mõnelt lapselt, kes oleks tahtnud just ühte kindlasse ringi minna.
Kehv lahendus on seegi, kui lapsel pole ühtegi huvitegevust. Loodus tühja kohta ei salli ja täiesti sisustamata vaba aeg on hea pinnas valede valikute tegemiseks.
Last huviringi pannes tasub endale korrata, et tegemist on just HUVIringiga, tegevusega, mis pakub lapsele rõõmu ja vaheldust, tekitab temas hea enesetunde ja soovi midagi uut õppida. Lapsele ei tohiks panna peale survet saavutada midagi rohkemat, kui ta võimeline on. Loomulikult tuleb last utsitada ja toetada, aga sundimine ei avalda enamasti soovitud mõju.
Ohumärk on see, kui laps otsib ettekäändeid (ka absurdseid), miks mitte huviringi minna või kui ta kipub luiskama. Huvialadega tegelemine peaks andma lapsele eduelamuse, see peaks olema vabatahtlik. Kui kaob vaba tahe ja see asendub sunniviisilise harrastamisega, tekib lapses trots ja ta ei pruugi enam kunagi tegevuse juurde tagasi pöörduda. Sama kehtib ka täiskasvanute puhul!
On oluline, et nii laps kui ka vanemad austaksid üksteise arvamust ja mõistaksid, et mõlemal osapoolel on lapse huvitegevuse planeerimises võrdse kaaluga sõnaõigus. Kui laps oskab selgitada, miks ta huviringist loobuda tahab, ja lapsevanem saab aru (ning kinnitab seda ka lapsele), et lõpetamine ei tähenda ebaõnnestumist, või julgustab last veel pisut vaeva nägema ja näiteks selle õppeaasta (hooaja) lõpuni jätkama, jääb avatuks ka uks huviala juurde.