/nginx/o/2016/07/11/5607953t1h83d3.jpg)
Milline on parim puhkus? On üks ütelus, mis kõlbab lausa definitsiooniks, ja see kõlab: korralik puhkus on selline, peale mida te ei mäleta täpselt, millega te üldse leivateenimiseks tegelesite ja kuhu te üleüldse minema peate. Kas see on võimalik, et inimene lõõgastub nii korralikult, et nii lihased kui ka aju on korraks kõik ära unustanud, olles samas valmis uueks optimistlikuks alguseks? Sellised suvised mõtted keerlevad meie lugeja Franz K. peas.
Inimene on siis justkui arvuti, kelle muutmälu ja protsessor on võimsad ja kõvakettal ei ole näha ühtegi mittevajalikku faili. Vähe sellest – on ainult mõned failid ja suur tühjus. Kirjutasin meelega «ei ole näha», sest aju on ju puhas ja justkui tühi – ega muidu ei tekiks küsimust: kuhu lähen ja mida teen? Tegelikult on kõik vajalikud failid olemas, tulles välja puhkusetsüklist (see võib olla sama raske, kui alkohoolikul joomatsüklist väljumine), tuleb meelde nii see, kuhu minema peab ja ka see, millega tegeletakse. Meil igaühel on mingi oskus, töö, kogemus, olgu see siis vikatiga niitmine või kosmoselaeva projekteerimine lennuks Marsile, mis on justkui jalgrattasõit – ei ole vahet, kui pikk oli paus (puhkus), istute sadulasse, natuke ehk vänderdate, aga õige pea sõidate nagu vana mees.
Pärast pikka puhkust on teil mõnes mõttes – mis puudutab kupli all toimuvat – tunne nagu ränga joomatsükli läbi teinul, st on üks suur mäluauk, ajataju on kadunud, ei saa aru, kas olete joonud ühe või neli nädalat. Ahastuse asemel on muidugi alkoholita end totaalselt välja lülitanul vastupidi kas suur rahu nii peas kui lihastes, või lausa joovastus koos kergelt mõnusa ootusärevusega uue alguse ees.
Aga pikalt joonul on paha, on ränk pohmell. Välja arvatud need, kes oskavad juua, nimetame siis selleks «planeeritud nina täis tõmbamist kontsentreeritud puhkamise ja pingemaanduse eesmärgil». Seda ei saa kellelegi soovitada, sest statistika on umbes selline: üks kümnest joob selleks, et puhata, aga need ülejäänud, vaatamata samale plaanile, hoopis jõid puhkuse ajal.
Kogemust ei õnnestu maha juua
Ükskord juhtus selline lugu, et minu poole pöörduti ühe tööpakkumisega, aga õnnetuseks olin ma sellele spetsiifilisele kõrvalalale n-ö selja pööranud, olin väga skeptiline ja pessimistlik, nii ma siis ütlesingi, et ma pole juba aasta aega sellega tegelenud, tea, kas üldse hakkama saan, aga see vanem ja elukogenum täitsa võõras mees rääkis mu ära, ta nimelt ütles ühe lause, mis mulle nii väga meeldis, see oli justkui filosoofia tipptase: «Aga teil on ju kogemus! Teate, kogemus on selline asi, et seda ei õnnestu isegi maha juua! Nagu rattasõit – pea või kümme aastat vahet, aga ära ei unune.»
Ja nii muutuski tagantjärele see aeg, mil mulle lihtsalt poldud antud tööd, mitte pessimistlikuks virelemisajaks, vaid hoopis heaks puhkuseks – kõik tuli kiiresti meelde ja tegin töö hästi ära ning olen sellele mehele väga tänulik.
Tegelikult paistab olevat hea puhkuse defineerimine ikkagi lihtsam ja kogu see asi ongi lihtsam: kõige tähtsam on õigel ajal puhkusele minna, tabada ära need esimesed märgid, kus hakkate muutuma hooletuks, rõõm tööst hakkab kuhugi kaduma või hakkate lihtsalt ära tüdinema. Ja siin võib aidata n-ö ekspromptpuhkus – täna otsustan ja homme puhkan. Paljudele piisab paarist päevast, et võtta aeg maha ja endine optimism taastada. Ei pea olema kuu aega palmi all. Võib lihtsalt rappa marjule minna – näiteks.
Iga inimene on ainulaadne, aga tark tööandja teab, et saaks töötajast viimast võtta, peab see olema heas vormis ning puhanud ja väga hästi puhanud. Selleks peab olema väga hoolas jälgimisel, et inimene saaks puhata siis, kui temal vajadus on, mitte tuima Exceli graafiku järgi. See on nagu tippsport, kus treeningu kõrval on sama tähtis taastumine ja puhkus. Võiks isegi öelda, et looma moodi trenni rapsida oskavad paljud, aga õigesti taastuda vähesed.