Joogatreener Pamela Maran: viis kunsti, mida jooga mulle õpetab

Jooga. Foto: SCANPIX

Jooga pole lihtsalt trenn, vaid eluviis. 29.- 31. juulil Rakvere Aqva Spas toimuva joogalaagri treener Pamela Maran pani kirja, kuidas on jooga muutnud tema elu ja arusaamu. Need viis punkti on hämmastavad!

Jooga on mind saatnud lapsepõlvest saati ning suutis mind lõplikult endasse mähkida kolm aastat tagasi. Siin on viis põhilist asja, mida ma selle aja jooksul olen õppinud.

1. Kohalolemise kunst

On raske püsida ühel jalal, tõmmates teist selja tagant kukalt sügama, kui mõelda samal ajal, mida õhtuks süüa teha. Ma olen kolm korda end joogas tõsisemalt vigastanud ja iga kord mõtlesin ma tühiseid mõtteid, olin emotsionaalne või väga väsinud. Jooga nõuab seda, et oleksid sada protsenti oma mõtetega tegevuses, lülituksid muust välja. See on nagu meditatsioon – igasugune tühine pahn peast saab välja heidetud ning sisimusse tekib avarus, mis saab täituda kõige heaga.

Kohalolemine ja teadvelolek on üks olulisimaid asju, mida ma joogaga õppinud olen. See on aidanud mul, väga kehval uinujal, ka öösiti magama saada. Kui pea saab puhtaks, saab see täituda unega.

2. Lõdvestumise kunst

Ma harjutasin spagaati üle kahe aasta enne kui see lõpuks välja tuli. Kui ma teadnuks varem, mida treener päriselt mõtleb öeldes  «lõdvesta oma puusad», võinuks see varemgi juhtuda. No kuidas on võimalik spagaadis lõdvestuda, kui, jalad kramplikult all, püüavad võimalikult laia harki? Ühel hetkel ma tabasin selle tunde, kuidas sügavas venituses on võimalik lasta kehaosast pinge lahti ning see aitab vajuda sügavamale. See pole mingi vaimne mambo-jambo, vaid reaalne tunne, kuidas pingutus vabastada ning lõdvestuda. Panin tähele, et see toimib paljudes teistes eluolukordades, kus me üritame jõuga läbi suruda, kuigi peaksime lõdvestuma. Näiteks kakamisel. Päriselt ka. Raske punnitamise asemel hakkab kõik palju paremini liikuma, kui me laseme keha lõdvaks.

Või näiteks valu tundes. Esimene reaktsioon valuaistingus on tõmmata keha krampi, kuigi tihti võib valu lahustada lõõgastunud kehas ja seda välja hingates. See pole vaid teooria – ma olen seda päriselt kogenud!

3. Kauni keha kunst

Olen vahelduva entusiasmiga proovinud erinevaid spordialasid. Kord rebinud kangi jõusaalis, küll ujunud, suusatanud, mitu aastat tõsisemalt jooksnud. Jooksmine andis mulle suurepärase võhma ja esimest korda unenäod, kus ma suutsin joosta ja mu jalad polnud kuskil nähtamatus vatis.

Ma olen endiselt seda meelt, et tuleb nautida kõiki spordialasid – peaasi on liikuda ja armastada oma tegevust. Kuid pean tõdema, et nii heas vormis pole ma mitte ühegi teise katsetatud alaga olnud kui joogaga. Mu käed on olnud alati tohutult nõrgad ja ma olin leppinud teadmisega, et mu keha pole kunagi võimeline kätekõverdusteks. Ka suurest jooksmisest alakaalulisena leidsin peeglisse vaadates, et küll mul oleks veel siit ja sealt palju timmida. Täna võin ma hoida oma keha keerulistes asendites ainult kümnel sõrmel. Aastad on toonud mulle kilosid, kuid peeglis näen, et need on läinud parimatesse võimalikesse kohtadesse. Ma tunnen end oma kehas suurepäraselt ja mulle meeldib see tunne, mis mind igal ajahetkel saadab. Ma saan lõpuks aru ütlusest – nothing tastes as good as feeling fit does (miski ei maitse nii hästi kui tunne, et oled vormis).

4. Vürtsitamise kunst

Jooga on andnud mulle justkui tööriistad, mis ei kaalu mitte midagi, aga on hea kõikjale kaasa vedada. See on suurte joogide taotluste ja üllaste eesmärkide kõrval niivõrd triviaalne, aga minu jaoks oluline. See, et kui ma lähen reisile, siis ma ei tee seal igavaid selvepilte, vaid ronin kivile ning võtan magava joogi asendi või teen koskede kohal kätehoidmisi, rannas tantsijapoosi või muu viguri. Mul on suur unistus, et ma võiks tervest maailmast tuua koju joogapildid põnevas kohas.

Kuid ma ei vürtsita vaid pilte, aga ka oma päevi kodust eemal joogaga. Mulle meeldib uutes kohtades võimelda ja võtta oma väikse nähtamatu jõusaali kõikjale kaasa. Mõtlen, et see oleks isegi põnev, kui ma igal oma reisil võhivõõrastele ka joogatunde andma võiks hakata. Võimalusi maitsestamiseks on palju!

5. Loobumise kaunis kunst

Elu ühel raskeimal perioodil nutsin ma väga palju. Ahastasin, vihastusin, kurvastasin. Ühel hetkel, kui ma taas tahtsin viskuda musta auku, võtsin allavaatava koera poosi, poetasin paar pisarat kulmudesse, kuid hingasin valu endast ära. Mõistsin tol hetkel, et mul pole vaja millestki kinni hoida ja selle pärast meelt heita. Ma ei hoia kasutuid asju ja ma ei kiindu liigselt asjadesse. Ka kodusse. Ma panen pidevalt oma riideid kõrvale, mida ma pole ammu kandnud või on oma aja ära elanud. Kogun kokku ka lapse mänguasju. Viskan ära katkiseid esemeid, mida ehk saaks parandada, aga see nõuaks rohkem aega kui see väärt oleks. Need on vaid asjad: materjal, plastik, klaas, puu, riie. Need ei oma lõpuks mingit väärtust ega defineeri seda, kes me sisimas olemas. Meie sisemuse määrab meie hinge suurus, armastus ja kõik see, mida saab kogedes, katsudes, emmates. Ma ei viitsi enam koguda raha mööbli, remontide, riiete ja muu kraami jaoks. Ma ei taha, et asjad hakkaksid mind hoidma kinni ühes kohas ning takistama võimalusest teha end korralikult poriseks. Asjad kuluvad ja lähevad katki, kogemused tulevad hauda kaasa. Elagu!

Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!