Ka see, kas pronatsioon ehk jala loomulik omadus vähendada põrutust, on kahjulik, on saanud erinevaid arvamusi. USAs viidi 3000 inimese peal läbi uuring, mille käigus ortopeedid hindasid osalejate jalgu. Pool uuringus osalejatest said spetsiaalsed jooksujalanõud, mis olid valitud just nende jalgade jaoks ning teised said tavalised jooksujalanõud ilma pronatsiooniomadusteta. Uuringu käigus ei tuvastatud, et spetsiaalse jooksujalanõuga ja tavalise jalanõuga jooksjatel oleks vigastustes mingeid vahesid.
Oluline on, et jalanõud on mugavad. Viimasel ajal on levima hakanud paljajalu jooksmine. Selle harrastajate üheks peamiseks argumendiks on, et jooksujalanõud mitte ei vähenda vigastuste arvu, vaid hoopis suurendavad neid. Jooksmisega tekkinud vigastuste arv on arvatust palju suurem. Peamine vigastusekoht on põlved, seejärel jalad. Vigastusi on ka puusades ning selja alaosas.
70ndate alguseni tänapäeva mõistes spetsiaalseid jooksujalanõusid ei olnudki. Selle ajani joosti lameda tallaga jalanõuga, millel polnud ei kannakõrgendust ega pehmendusi. 70ndate alguses tuldi välja aga teooriaga, mille alusel jalatsisse paigutatud tugitald aitas vähendada vigastuste tagajärjel tekkinud valu. Lisaks arvati, et vigastused on põhjustatud korduvast survest jalgadele, mida aitaks vähendada spetsiaalne jalanõu.
Samal ajal suurenes jooksmise populaarsus, kasvades USAs 10 aasta jooksul 30 miljoni inimeseni. Jooksjate arv kasvas ka Euroopas, mis tegi jooksujalatsi valmistamisest suure äri. See on kindlasti üks põhjuseid, miks tänapäeva jooksujalanõud sellised välja näevad. Kuigi uued jooksujalatsid muutusid populaarseks, on kummaliselt vähe uuringuid, mis toetaksid selliste jooksujalanõude kasutamist. Puuduvad kindlad tõendid, mille abil saaks väita, et sellised jalanõud tõesti mõjuvad vigastusi ennetavalt, olenemata sellest, millise jalaga on tegemist.