/nginx/o/2016/01/10/4863415t1h302e.jpg)
Depressioon on üsna tõsine haigus, mida põevad väga paljud meid ümbritsevad inimesed. Kuigi mõned tahavad silma kinni pigistada ja teha näo, et vaimse tervise häired ei ole kuigi tõsine probleem, siis tegelikult ei ole see sugugi nii.
Neli asja, mida depressioonis inimesed teistele ei ütle
/nginx/o/2022/05/31/14590398t1had71.png)
11. mai 2016, 15:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kes on ise depressiooni põdenud, mõistavad hästi teisi, keda depressioon piinab. Aga need, kes pole ise seda kogenud, peaksid antud haiguse kohta rohkem materjali otsima, sest see võib aidata nii mõnelegi lähedasele raskel ajal toeks olla. YourTango tõi välja neli asja, mida depressioonis inimesed ise teistele ei ütle.
1. Ta ei oska öelda, mis on valesti
Kui lähedane inimene on halvas tujus või mingil põhjusel endast väljas, siis tavaliselt on meie esimene reaktsioon see, et me tahame aidata tal probleeme lahendada. Aga seda saab teha vaid siis, kui inimene ise ütleb, mis on valesti. Kui sul pole aimugi, mis kallist inimest endast välja ajab, siis sa ei saa ju pakkuda ka võimalikke lahendusi. Depressioonis inimene tahaks öelda, mis teda vaevab, aga tihtipeale ei oska või ei suuda ta seda teha.
2. Ta ei saa öelda, et tal on kahju
Depressiivse tuju või ärevushoo korral võib inimene öelda asju, mida ta tegelikult tõsiselt ei mõtle. Ta võib isegi lähedase nutma ajada ja tal on sellest kahju, kuid ta ei saa vabandust paluda. Kunagi hiljem võib ta vabandada, aga ka siis on see tema jaoks raske ja ta ei pruugi seda otsekoheselt teha.
3. Ta ei suuda öelda, et vajab hingamisruumi
Depressioonis inimene võib tajuda, et tal on vaja aega üksinda olemiseks, kuid ta ei oska seda sõnades väljendada. Ta võib teiste juuresolekul muutuda seetõttu pahuraks ja öelda mõtlematuid asju, sest tegelikult tahaks ta üksinda olla.
4. Ta ei saa öelda, et vajab abi
See kehtib eelkõige meeste kohta. Ta võib ise teada, et teda piinab depressioon, aga ta ei julge või ei taha tunnistada, et vajab abi. Õnneks on suhtumine vaimse tervise probleemidesse muutumas, kuid paljud inimesed kardavad siiski teiste halvakspanu ja kriitikat. Meestele on lapsest saati õpetatud, et nad ei tohiks nõrkust välja näidata ja see muudab veelgi ebatõenäolisemaks selle, et mees läheks depressiooni tõttu terapeudi juurde. Lõpuks võib ta muidugi jõuda nii kaugele, et tunnistab oma muret, kuid selleni võib kuluda päris palju aega.