«Kui inimene tuleb esimest korda trenni, siis ma pean valvama, et vajadusel aidata ja inimestel on selle üle hea meel: ah, sain aru, et see käib niimoodi. Teisel ja kolmandal korral ma juba tean, mida konkreetselt inimeselt oodata, tean, kuidas ta venib,» selgitab treener. Tema jutu järgi tahab mõni inimene minna läbi valu, aga mõni, kel on raske päev, tahab ennast mõnusalt tunda, minnes vaid valu piirini.
Selleks, et valu sisse minna, peab oskama õigesti hingata ja lõdvestuda, ennast ümbritsevast välja lülitada, ja siis valu sisse minnes võib avastada, et seda valu polegi, on pinged ja probleemid meie peades. «Kui suudad enda sisse minna, siis suudad ka õigesti pingutada ja see venitus käib läbi lõdvestuse ja väljahingamise ning naeratusega. Elu on lühike, ei ole mõtet raskelt pingutada, kõik peab tulema loomulikult,» kirjeldab Anna Sarap.
Hatha jooga trenni minnes pole vaja peljata vähese liikumisvõime või treenimatuse pärast, kõik tuleb tasapisi ja harjutades ehk tegu on protsessiga. «Kui kehal võttis aega, et kinni minna, siis läheb ka aega, et lahti minna,» seletab treener. «Ka haiguse korral jääb inimene pikalt haigeks ja ei saa ka kiiresti terveks.»
Anna ütleb, et nii nagu elu, on ka jooga protsess. Mõned inimesed seavad lõppeesmärgi, teised aga teevad kaasa protsessi, on elu sees ja naudivad seda, mida elu annab. «Kui teed protsessi kaasa, siis sa ei mõtle tuleviku ega mineviku peale, mis on vaid visioon meie peades, vaid elad hetkes, sest hetk on see, mis on meile antud ja milles me elame,» lausub treener.