/nginx/o/2015/10/27/4638329t1h1a58.jpg)
Muretsemist ja millegipärast ärevuses olemist ajatakse üsna sageli segi, kuigi tegelikult on need kaks täiesti erinevad psühholoogilist seisundit. Mõlemad on seotud üldise muretunde ja ebamugavusega, aga see, kuidas me neid kogeme, on erinev.
Kümme olulist erinevust muretsemise ja ärevuse vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoogiaportaal Psychology Today tõi välja kümme olulist erinevust muretsemise ja ärevuse vahel.
1. Me kogeme muretsemist peas ja ärevust kehas. Muretsemine puudutab rohkem meie mõtteid ja seda, mis toimub peas, samas kui ärevust on tunda pigem kehas erinevat füüsiliste sümptomite näol.
2. Muretsemine on pigem konkreetne, ärevus ebamäärane. Me muretseme näiteks sellepärast, et kas me jõuame õigeks ajaks lennujaama, kuid me tunneme üldist ärevust reisimise ees.
3. Ärevusega kaasnevad ka ettekujutused ja hirmud. Kui muretsemine tähendab seda, et inimene kipub liiga palju mõtlema, siis ärevusega kaasnevad alati ka vaimsed kujutluspildid ja erinevad hirmud. Inimene võib kardetud olukorda oma vaimusilmas liiga hästi ette kujutada ja seetõttu me tunnemegi ärevust kogu kehas.
4. Muretsemine soodustab probleemide lahendamist, ärevus mitte. Muretsedes hakkame sageli probleemidele lahendust otsima. Ärevus on pigem selline, et inimene on kui hamster, kes ei saa jooksurattalt kuidagi maha. Me muudkui mõtleme kardetud olukordadele, kuid ei oska lahendusi leida. Kuna ärevus võib olla laialivalguv ja ebamäärane, siis on raske ka sellele lahendust leida.
5. Ärevus võib emotsionaalselt olla meeletult kurnav. Ärevus on muretsemisest palju võimsam ja seetõttu ka tunduvalt problemaatilisem psühholoogiline seisund.
6. Muretsemist põhjustavad realistlikumad tegurid kui ärevust. Kui kardad, et sind lastakse lahti, sest su viimane projekt oli tehtud halvasti, siis see on muretsemine. Kui kardad, et sind lastakse lahti, sest ülemus ei küsinud sinult su nädalavahetuse kohta, siis see on ärevus.
7. Muretsemist on võimalik kontrollida, ärevust mitte. Kui me otsime probleemile lahendust ja mõtleme välja erinevaid viise, kuidas tegutseda, saame muretsemist märgatavalt vähendada. Ärevusest pole nii lihtne üle saada, sest iseendale ja oma mõtetele pole kerge vastu astuda.
8. Muretsemine võib olla ajutine seisund, kuid ärevus võib kesta pikemalt. Kui me lahendame probleemi, mis meid murelikuks muudab, siis kaovad ka muremõtted. Ärevus võib aga pikka aega piinata ja selle fookus võib hüpata ühelt asjalt teisele (ühel nädalal tekitab ärevust töö, teisel tervis, kolmandal peresuhted jne).
9. Muretsemine ei mõjuta igapäevaelu, ärevus mõjutab. Keegi meist ei võta töölt vaba päeva selleks, et muretseda kodus, kas laps saab oma kontrolltöö tehtud või mitte. Ent ärevus muudab meid rahutust, tekitab ebamugavust ja raskendab keskendumist. Kõik need tegurid võivad igapäevast elu oluliselt häirida.
10. Ärevust ei peeta normaalseks psühholoogiliseks seisundiks. Kui ärevus muutub väga suureks ja kestab kaua, siis peetakse seda vaimse tervise häireks, mille raviks on vaja teraapiat ja/või ravimeid.