Kui lund pole, siis ongi kepikõnd kõige mugavam ja odavam aseaine mõeldes suusatamisele, sest koormuse saavad erinevalt jooksmisest ka käed ja ülakeha. Edasijõudnumad hakkavad oma sammu ja tempot nii seadma, mis võimalikult palju imiteerikski reaalset suusasammu talvel lumel. Päris talve saabudes on siis lihaskond ette valmistatud suusatamisliigutuseks.
Nõrgad jalad või suur kehakaal
Paljud ei saa – ega tohigi – sörkida või joosta, sest see hakkab liigestele, st valu hakkavad tegema pöiad, põlved, puusad. Sel juhul ongi kepikõnd väga hea, sest osa koormust delegeeritakse jalgadelt kätele, just nii palju, et liikumine valu ei teeks. Põhjuseks, miks jalad häda teevad, võib olla mitmeid: mingi vigastus või sellest taastumine; lihtsalt nõrgad jalad võrreldes ülakeha ja kätega; ülekaal, mille korral peab väga ettevaatlikult alustama, et mitte jalgu «ära lõhkuda». Kepikõnd on siin heaks abiks.
Keda ei rahulda vaid jalgadele koormuse andmine kõnni või jooksuga, aga jooksupauside ajal kätekõverdusi ega lõuatõmbeid või muid harjutusi teha ei viitsi, sellele on jällegi kepikõnd hea lahendus, sest treenitakse nii jalgu kui ka käsi ning võhma ja kõike koos.
Kes kepikõnniga rohkem tegeleb, saab ju aru, et mida rohkem kätega suruda, seda kergem jalgadel. Seda koormust saab aga piisava harjutamise ja kombineerimise tulemusel sedasi sättida, et ülakeha saab koormuse kätte nagu jõusaalis mõõdukate raskustega. Kes ei usu, proovige järele! Tehke korralik trenn ja vaadake oma ülakeha pärast peegli ees – paistab nagu oleks jõusaalist tulnud. Või siis meenutage mõnda spordivõistlust televiisorist, kus suusatajad särke vahetavad ja oma ülakeha näitavad – näha on, et torso on veidi teistsugune kui sellisel sportlasel, kes vaid pikka maad jooksevad või rattaga sõidavad.