Púr Múddi laulja Joonas Alvre korrastab mõtteid joostes

Joonas Alvre Foto: Mart Vares/erakogu

Viimaks, pärast suurt pingutust, kadus pilt silme eest. Kuigi Joonas Alvre alustas liikumist rahulikult, kruvis ta ajapikku tempot juurde. Sest ühtäkki avastas ta end Viljandimaal Viiratsis Kolme Tamme jooksul kolmandal kohal ega tahtnud seda enam kaotada. Seepärast pigistaski ta endast viimastel kilomeetritel välja maksimumi.

Joonas Alvre saigi neli suve tagasi selle, mida ihkas. Ta lõpetas jooksu kolmandana, kaotades Eesti rahvaspordiürituste alalisele favoriidile Allar Soole, Tartu ja Kõrvemaa nelikürituse mitmekordsele võitjale kümne kilomeetri peale vähem kui pool minutit. Heitis siis lõpujoone järel kurnatusest maha. Kui end mõne aja pärast püsti ajas, püsis pilt silme ees endiselt pooleldi must ja hägune.

Ometi oli Alvre rõõmus. Rõõmus selle üle, et suutis nii kõvasti pingutada. «Kui suudan spordis pingutada, suudan ka muudel elualadel,» lausub ta. «Ja kui ei suuda, olen ka muudes asjades laisk.»

Omal ajal tuli 26aastane Púr Múddi laulja Joonas Alvre Viljandi Paalalinna kooli õpilasena 4 x 1500 meetri teatejooksus koguni Eesti noorte meistriks. Pärast õpingute lõppu, nagu näitavad protokollid, tekkis võistlussporti küll mõningane vahe, ent viis aastat tagasi ilmus ta uuesti rajale, number rinnas.

Kuid võrreldes varasemaga on kaks erinevust. Esiteks, nooruses harrastas Alvre põhiliselt keskmaajooksu – 800 meetri kohta ütleb ta, et see on «kaks minutit puhast surma: hirmus, kohutavalt piinarikas» –, ent nüüd läbib aja peale valdavalt 10–12 kilomeetri pikkuseid distantse. Ta on ligi tosina kilomeetri pikkusel jooksul ümber Viljandi järve jõudnud kahel korral esisaja hulka ning läbis kolm aastat tagasi Tartus 10 kilomeetrit nii lennuka ajaga nagu 35.50.

«Kümme kilomeetrit kannatab joostes ära,» selgitab Alvre. «Seal saad rahulikult alustada, rohkem loeb distantsi keskosa ja lõpp. Keskmaajooksus pidi kogu aeg olema hoog sees.»

Teiseks, hoolimata saavutatud aegadest, mis käivad üle jõu enamikule tõsistele ja pühendunud harrastajaile, ei tee Alvre enam sporti tulemuste ega kõrgete kohtade nimel. Ta harjutab kõigest kaks-kolm korda nädalas, korraga keskmiselt kolmveerand tundi. Rohkemaks pole aega ega suurt tahtmistki. Sest eesmärk on ennast lihtsalt vormis hoida.

«Kui pole mõnda aega sporti teinud, tunnen kohe, et loid ja imelik on olla, energiat pole ning mõistus ei tööta hästi,» tunnistab ta.

Valusad trikid

Alvre paistis teiste Eesti Laulu konkursil osalenute seast silma ka oma kasvuga – 193 sentimeetrit. Lisaks eristub ta ilmselt veel ühe, pealispinnal sugugi mitte märgatava tõsiasja poolest: tal on tihe side jumalaga.

Alvre mäletab, et aasta siis oli 1995, kui isa Peeter, kunagine võrkpallur, hakkas käima kirikus. «Ta tundis, et elab valesti, et peaks elama paremini, aga ei suuda,» meenutab Joonas aega, mil oli viiene.

Alvred elavad seniajani Viljandi järve lõunakaldal. Kui Joonas oli väike poiss, pidasid isa ja ema Riina, endine korvpallur ja nüüdne kehalise kasvatuse õpetaja, seal talu, kus kasvasid haned, sead ja lambad. Neljast lapsest – kahest pojast ja kahest tütrest – rääkimata. Tööd, mäletab Joonas, jagus talus alati palju ning sporti sai teha vaid siis, kui aega üle jäi. Eks ta proovis nii üht kui teist, jalg- ja korvpalli, suusatamist ja vibulaskmist. Koguni nagu rula- ja lumelauasõitu. Ta on trikitanud hiljemgi, aga varasemast palju vähem. «Olen viimastel aastatel tundnud, et ei jaksa seda valu rohkem kogeda, kui mingi triki nimel kukud – ihu ei taha seda enam,» põhjendab ta

Kõige edukamaks osutus Alvre kergejõustikus, ehkki algul polnud tema peaala sugugi jooksmine, vaid hoopis kõrgushüpe. Seal jäi isiklikuks rekordiks 1.90. Suuremate kõrguste ründamist, avaldab ta, takistas psühholoogiline barjäär, mis tekkis niipea, kui tuli hakata enda pikkusest kõrgemale hüppama.

Isa Peeter sai enda ellu kerkinud seletamatust psühholoogilisest barjäärist üle siis, kui hakkas käima kirikus. «Isa on tunnistanud, et kui ta poleks jumala juurde jõudnud, ei oleks me pere praegu ilmselt koos. Ja ema on öelnud, et pärast seda, kui isa jumala juurde jõudis, liitis see neid ning nende armastus muutus sügavamaks.» Sedasi hakkasid ka lapsed koos vanematega kirikus käima.

Tuleb peale maksta

Pärast keskkooli lõpetamist siirdus Joonas kaheks aastaks Rootsi Uppsalasse piiblikooli. Ei, mitte selleks, et saada vaimulikuks, vaid õppida piiblit tundma. Pärast koju naasmist teenis ta aega Tapal pioneeripataljonis. Aga mida edasi teha, seda ei teadnud. Veetis aasta kodus, aidates isal maja remontida ja ehitada. Nüüd peab perekond Alvre Viljandi lähedal väikest viisi laagrikeskust.

«Piiblikool ja kaitsevägi ajasid elukutse valikul kaardid sassi,» lausub Joonas Alvre. Ta sattus teelahkmele: kas minna õppima seda ala, kus saaks teenida raha, või seda, kuhu kisub süda? Ta sai sisse Tartu ülikooli majandusteaduskonda, kuid valis lõpuks siiski Tallinna ülikoolis muusikaõpetaja ja helidisaini eriala. Ehk selle, mida eelistas süda.

Alvre oli käinud Viljandis Elu Sõna koguduses kitarri mängimas juba viieteistkümnendast eluaastast. Kitarri-, nagu ka klaverimängu omandas ta omal käel vanema õe Anu eeskujul. Kord koguduse suvelaagris küsis üks sõbranna temalt, kas ta laulda ei tahaks. Ta proovis. Sõbranna julgustas tagant. Nii saigi temast mitmekülgne muusik.

Tänavuse Eesti Laulu poolfinaali, ehk 20 parima hulka jõudis Púr Múdd lauluga «Meet Half-way». Selles bändis viljelevadki sõbrad Oliver Rõõmus ja Joonas Alvre peamiselt elektroonilist muusikat. Märtsis tuleb neil koguni välja uus vinge video ja singel «Figures». Žanriliselt ei taha Alvre end aga liiga täpselt ja kitsalt piiritleda –, on kirjutanud instrumentaalset filmimuusikat ning andnud autorikontserte. Tõsi, ega ta esinemistega suurt teeni. Sageli tuleb pigem peale maksta, näiteks mullusel kontserdil Laulasmaa rannas. Ent see pole talle tähtis. Peaasi, et saab teha, mis südamest tuleb.

Praegu läheb Alvrel ülikooliõpingutes kolmas aasta. Mida teha siis, kui lõpudiplom taskus, seda ta veel ei tea. Võib-olla hakata eraõpetajaks, sest läbisaamine noortega, nagu ta on kogenud koguduses endast märksa nooremate muusikategemisi suunates, on alati sujunud.

Seevastu spordis, tuleb välja, on Alvre sihid märksa konkreetsemad. «Siiamaani on mu eesmärk üle kahe meetri hüpata,» ütleb ta. Ja hakkab naerma.

Mida ta selle eesmärgi nimel teeb?

«Praegu mitte midagi,» vastab ta muiates. «See on tõukejala põlvele karm koormus ja mu parem põlv on saanud küllaga vatti.»

Jah, ega tea, kas ta kunagi kahe meetrini küünib, kostab Alvre kainemalt kaalutledes.

Aga ühte ta ilmselt ei jäta. (Ehkki tulevikku keegi ju ette ei näe.) Jutt on jooksmisest. Alvre on nimelt avastanud, et just jooksmine aitab tal mõnikord krussi või viltu keeravad mõtted uuesti sirgeks saada ning elus selgemad sihid seada.

Joonas Alvre jooksutulemused

2015

SEB Tallinna maraton – 10 km 37.02 (34. koht)

2014

Jooks ümber Viljandi järve – 12 km 43.38 (85. koht)

2013

PAF Tartu olümpiajooks – 10 km 35.50 (26. koht)

Jooks ümber Viljandi järve – 12 km 44.08 (76. koht)

2012

SEB Tallinna maraton – 10 km 37.21 (36. koht)

Jooks ümber Viljandi järve – 12 km 45.40 (115. koht)

2011

SEB Tallinna sügisjooks – 10 km 37.32 (55. koht)

Vaba ja vallaline

Miks on Joonas ikka veel vaba ja vallaline? Enne küsimusele vastamist peab ta mõneks sekundiks pausi, et end siis korrektselt väljendada.

Esiteks, avaldab Alvre, ei ole ta veel tundnud, et oleks valmis võtma seoses teise inimesega vastutuse ja kandma seda elu lõpuni. Ta lausub, et ei tunne ennast 26aastasena, nagu ta on tegelikult, vaid tunneb ennast vähemalt viis aastat nooremana. «Sisemuses olen 21,» sõnab ta.

Teiseks, ei varja Alvre tõsiasja, on põhjus võib-olla selles, et ta pole toda õiget seni veel lihtsalt leidnud.

Aga ta ei muretse ega pabista selle pärast, et on üksi. «Pigem ootan, kuni õige inimese ära tunnen,» lisab ta. «Seni olen lihtsalt rõõmus ja teen oma asja nii hästi kui võimalik.»