/nginx/o/2016/03/06/5130689t1h7751.jpg)
Lancashire’ist pärit Davina Bywater sõi iga eine kõrvale vähemalt kaks suurt võileiba ja paisus selle tulemusena 120-kiloseks. Kui naine lõpuks sõltuvuseks kujunenud kombest lahti sai, õnnestus tal kaotada pool koguni oma kehakaalust.
Võileivasõltuvusest lahti saanud naine kaotas pool oma kehakaalust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Davina oli enda sõnul salasööja. «Ma teadsin alati, et olen suur, kuid aegade jooksul oli mu ülekaal vahel suurem ja vahel väiksem. Ma ei oleks end ise rasvunud lapseks pidanud. Mäletan, et arsti juures tuli mu kehakaal jutuks siis, kui käisin neerude pärast vastuvõttudel. Ilmselgelt pidasid mu ema ja isa seda probleemiks, kui sellest arstiga juttu tegid,» meenutab naine Mirroris.
/nginx/o/2016/03/06/5130683t1h45f6.jpg)
«Hiljuti vahetasin perearsti ja nägin oma terviseandmeid. Sain šoki. Ma tean, et «rasvunud» on meditsiiniline termin, kuid see pani mulle tõesti aru pähe. See oli õudne. Ülekaal oli osa minu identiteedist juba väga varakult.»
Kui Davina oli koolilaps, käis ta lapsehoidja juures, kes küpsetas tihti kooki. Siis läks ta koju ja sõi koos õega võileibu veel enne, kui vanemad koju jõudsid ja teed tegid. «Nendel kujunemisaastatel tekkisid mul välja väga ebatervislikud harjumused, mis saatsid mind täiskasvanuikka. Enne kaalust alla võtmist sõin võiga määritud röstsaia või vorstivõileibu, lõuna ajal veel võileibu ning saia ja juustuga vahepala enne õhtusööki. Nõnda iga päev.»
Kui Davina ei söönudki võileiba toidu kõrvale, siis sõi ta seda vahepealaks, et järgmise toidukorrani vastu pidada. Õhtuti saia ja juustu näksides oli tal aga tihti väga raske end taltsutada ja mõnikord sõi ta niimoodi ühe õhtuga ära pool juustukangi.
/nginx/o/2016/03/06/5130671t1h7683.jpg)
«Ma sõin tohututes kogustes pastat või chili con carne’t ja pugisin veel tükk aega, kuigi kõht oli täis, kuid minu kõige suuremaks nõrkuseks olid kindlasti võileivad. Ma ei tea, miks ma niimoodi sõin, sest tegelikult ei olnud mul kunagi pärast hea olla,» ei suuda ta end siiani mõista.
37-aastaselt oli Davina kehamassiindeks 45 ja kuigi tal oli nefropaatia ning seetõttu neerudega probleeme juba lapsest saati, ei pääsenud ta maovähendusoperatsioonile. 60 kilo õnnestus maha võtta professionaalse abita.
Kuigi Davina teadis, et ta pole kunagi sale olnud, nägi ta oma lapsepõlve terviseinfot uurides, et oli rasvunud juba kümneaastaselt. See mõjus talle niivõrd šokeerivalt, et andis piisavalt motivatsiooni oma eluviisi parandamiseks. Lisaks mõjus ehmatavalt arsti hoiatus, et kui naine peaks kunagi vajama neerusiirdamist, oleks ta operatsiooni jaoks liiga ülekaalunine.
Muutus algas siis, kui naine võttis kasutusele ühe kaalulangetusäpi. Kokku kulus tal normaalkaalu saamiseks kolm aastat.
/nginx/o/2016/03/06/5130677t1h2386.jpg)
Haigete neerude pärast peab Davina tarvitama iga päev väga palju ravimeid. Peale selle on tal ka podagra, mis on temaealise naise kohta tavatu. Kord oli ta puhkusel sunnitud hankima endale ratastooli, sest podagra mõjus nii kurnavalt, et liikumine muutus võimatuks.
«Olin meeleheitel. Palusin oma perearsti, et ta saadaks mu maovähendusoperatsioonile, aga ta ei olnud sellega nõus. Siis katsetasin ka salendavaid tablette, aga need mulle ei sobinud. Lõpuks võtsin kaalust alla iseseisvalt,
kasutades selleks üht äppi,» räägib ta.
Kaal langes järk-järgult. «Lõpetasin saia söömise – loobusin sellest tasahaaval ja avastasin, et toituda saab väga paindlikult. Lubasin endale isegi laupäeviti patupäevasid, sest tahtsin tunda, et olen vaba. Kuskilt leidsin enesedistsipliini. See ei olnud kõik-või-mitte-midagi-tüüpi dieet. Ma olen olnud edukas, aga ma söön siiani mõnikord asju, mida ma ei tohiks.»
Vahepaladeks sööb Davina nüüd võileibade asemel puuvilju, batoone või pähkleid. Põhieinetes on palju salatit, aedvilju ja lillkapsast. «Söön oluliselt vähem süsivesikuid, aga kui tahan, siis premeerin end soolaliha-võileivaga,» tunnistab ta.
Davina tervis on läinud oluliselt paremaks, kuid ta teab, et see ei jää kestma. «Üritan dialüüsi edasi lükata nii kaua kui võimalik, see on mu peamine eesmärk,» nendib ta. «Ma ei tea, mis mind tulevikus ootab, aga annan parima selles, mida ma saan ise kontrollida.»
/nginx/o/2016/03/06/5130679t1hcded.jpg)