Kahe lapse ema Lily Canter kirjutab The Telegraphis sellest, et tema pole oma lastele maiustusi lubanud. Ta mõistab, et paljud võivad teda seetõttu õelaks nimetada, kuid tegelikult on suhkrusõjas tema see, kes võidab.
Ema kirjutab: ma ei luba oma lastel magusat süüa
Mind üllatab ikka ja jälle see, et suhkur on meie laste igapäevaelus niivõrd tavapäraseks muutunud. Ma pean iga päev võitlema müüjate, sõprade, pereliikmete ja lasteaiakasvatajate vastu, et hoida oma poegasid maiustustest eemale.
Suurbritannias peaaegu kolmandikul 5-aastastest ja pooltel 8-aastastest hambad lagunevad. Terviseeksperdid on arvamusel, et keskmine 5-aastane tarbib iga aasta umbes oma kehakaalu jagu suhkrut – see tähendab umbes 5500 kuubikut suhkrut. Ma olen võtnud eesmärgiks selle, et minu lapsed ei saa osaks kurvast statistikast ja seetõttu on minust saanud «suhkrupolitsei» – ema, kes näägutab pidevalt lasteaias, sest ma ei taha, et mu poegade hambad hakkaks lagunema.
Huvitaval kombel on läinud nii, et kuna ma teen seda, mis on õige, olen ma justkui üksi jäetud. Olen hakanud endale viitama kui «kurjale emale», et end teiste vanemate ees kuidagi õigustada (kuigi mitmed on mind kõrvale tõmmanud ja vaikselt öelnud: «Sa ajad õiget asjad, ma tahaks, et mul oleks ka nii palju tahtejõudu.»).
Ma ei tarbi ise kuigi palju suhkrut, aga ma ei väldi ka seda ja olen vähemalt korra elus söönud terve šokolaaditahvli ühe õhtuga ära. Aga kuna minu enda vanemad olid üsna hoolikad, polnud hambaarstil vaja mu hambaid parandada enne 36. eluaastat.
Ma pole kunagi teadlikult välja öelnud, et mu lastele on suhkur keelatud. Aga ma olen nende toitumist väga hoolikalt jälginud ja seadnud abikaasa toel paika karmid reeglid. Selle tulemusel on mul 3-aastane poeg, kes teab, et suhkur on hammastele kahjulik ja ta joob pea meelega vett ning piima. Ta pole kunagi maiustusi söönud ja mõistab, et teised lapsed söövad vahel asju, mida tema süüa ei tohi.
Mu pojal on lubatud sünnipäevadel kooki süüa ja vahel me küpsetame ka kodus, seega mu poeg ei ole teiste laste silmis mingi veidrik. Sellest hoolimata on väga keeruline pidevalt jälgida, mida ta sööb, sest vanavanemad tahavad lapsele ikka komme poetada ja vahel pakuvad ka juuksurid või poemüüjad talle mõne maiustuse.
Mu kuuekuune poeg hakkas alles hiljuti sõimes käima ja seal olen probleemi lahendanud nii, et pakin talle kodust söögi kaasa (kavatsen seda teha kuni tema 1. sünnipäevani). Tänu sellele ei pea mu laps tarbima magusaid jogurteid jms, mida seal vahel pakutakse.
Ma olen lasteaias kindlalt nõudnud, et kui teistele lastele antakse kooki, siis minu lapsed peavad saama puuvilju. Tänu sellele on mu vanemast pojast saanud tõeline puuviljafänn, mis tähendab, et ta tarbib palju looduslikke suhkruid. Õnneks pakutakse lasteaias joogiks ainult vett ja piima, mitte magusaid mahlasid.
Jah, ma olen range. Võib-olla ma muutun leebemaks, kui lapsed on vanemad, aga praegu, nende heaolu nimel, jätkan ma oma võitlust. Mu lähenemine võib olla kangekaelne ja vahel üsna omapärane, aga mul on vähemalt teadmine, et mu lapsed ei pea niipea hambaarstitoolis nutma.
Nõuandeid, kuidas hoida lapsi maiustustest eemale:
- Selgita lapsele, miks sa ei luba tal suhkrut süüa. Isegi väga noored lapsed saavad aru, et suhkruga liialdamine ei mõju neile hästi.
- Ole järjekindel. Lapsed austavad piire ja reeglite rikkumine ajab neid segadusse.
- Ära karda öelda «ei», kui kõik teised vanemad ütlevad «jah». Sa teed seda oma laste tervise nimel, mitte selleks, et massi sobituda.
- Veendu, et lapsehoidjad, kasvatajad, sõbrad ja pereliikmed oleksid su reeglitest teadlikud.
- Erilistel puhkudel ära keela lapsele magusat. Luba sünnipäeval tal kooki süüa, kuid selgita talle, miks sel päeval võib erandi teha.
- Jälgi hoolikalt toiduainetel olevaid silte. Isegi toidus, mille sildil on sõna «tervislik», võib olla palju suhkrut.
- Ole looduslikke suhkrutega ettevaatlik. Klaasitäis apelsinimahla võib olla sama ohtlik kui magus snäkk.
- Ära raiska raha suhkruvabadele maiustustele, mis on toodetud lastele. Hoia raha kokku ja paku lapsele kuivatatud puuvilju, pähkleid ja seemneid.