Kuhu kulub su energia ja kuidas seda säästa?

Foto: Vida Press

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis Motivaator, et on viimased kolm nädalat taas Aasias olles märganud, kuidas hommikune energia kaob päeva peale kuhugi kiiresti ära. Koduses Eestis hakkab seevastu energiatase langema umbes kella kahest pärastlõunal, aga kuuma päikese all hakkab väsimus võimust võtma juba kell 11-12.

Meil kõikidel on isiklik energiakaart, mis näitab ühelt poolt, missugusel ajal päevast on meil kõige enam energiat, ja teiselt poolt, kuhu oma igapäevase energia ära kulutame.

Hästi lihtsustatult käsitledes on meil kõikidel hommikul ärgates 100 protsenti energiat, ja õhtul voodisse heites 0 protsenti energiat (mis tagabki meile kohese uinumise). Kuna meil kõikidel on ühe päeva jooksul kulutada nn sama palju energiat (tegelikult sõltub see muidugi ka sellest, mida sööme, kui palju liigume, missuguseid mõtteid mõtleme jne), olemegi isiklikult vastutavad selle eest, kuhu oma energia päeva jooksul kulutame.

Kogu päevaenergia võib jagada erinevateks tegevusteks. Küsimus on vaid, missugused need tegevused on – kas need viivad meid elus edasi (eesmärkide suunas), hoiavad meid paigal või viivad meid koguni elus tagasi?

Tagasiviivad tegevused

Missugused võivad siis olla nn tagasiviivad tegevused, millele me mõnikord kipume oma energiat kulutama? Üheks neist on liigselt mineviku üle analüüsimine. Võib ju öelda, et see mis toimub meie peas, muutub ajas meie tegelikkuseks. Seega kui istume minevikus kinni ja ei suuda sellest lahti lasta, hakkab meie apaatsuse tõttu meie tänane päev «minevikuks» muutuma. Me oleme kõik näinud vanemaid inimesi, kelle jaoks on aeg 25 aastat tagasi seisma jäänud. Nad käituvad, nagu nad käitusid 25 aastat tagasi, nad riietuvad nagu 25 aastat tagasi ja räägivad lugusid, mis juhtus nendega 25 aastat tagasi. Et minevikku kinni jääda, ei ole vaja tegelikult vana olla. Ka noortega võib see juhtuda. Just seetõttu tuleb märgata, kas ja kui palju me tähelepanu minevikule kulutame. Kuhu see meid viib?

Paigaltammuvad tegevused

Teine grupp tegevusi on nn paigaltammuvad tegevused. Need on tegevused, mis ei vii meid ei edasi ega ka tagasi. Need hoiavad meid kinni tänases ja ei lase meil edasi areneda. Suhteliselt võetuna võib muidugi öelda, et ka paigaltammuvad tegevused viivad meid tagasi, sest jäädes kinni tänasesse muutub tänane homme eilseks ehk minevikuks. Seetõttu võib öelda, et paigaltammuvad tegevused viivad meid tagasiviivate tegevuste juurde.

Heaks näiteks paigaltammuvatest tegevustest on niisama internetis kerimine, mõttetu Facebookis istumine ja tundide teleka ees veetmine. Siia alla kuuluvad kindlasti ka sõpradega niisama ringi hängimine, töökaaslastega kohvinurgas juhtide kirumine, võimaluste puudumise üle hädaldamine ja üldse igasugune mõttetu loba, mida kahjuks väga paljud inimesed päevast päeva suust välja ajavad. Näiteks käisime täna siin, Bali saarel toredas kohvikus Down to Earth Cafe Ubudis, kus kuulasime tahtmatult pealt kolme ameeriklase jutuajamist, mille üle ilmselgelt üks naisterahvas domineeris, ja lihtsalt kogu selle tunni oma «põnevaid» lugusid teistele rääkides eetri täitis. Üksikutel hetkedel püüdsid ka ülejäänud kaks paar sõna vahele öelda, millele põhitegija kiirelt aga lõpu tegi, sest tema kogemused ja lood olid ju ilmselgelt teiste omadest huvitavamad.

Edasiviivad tegevused

Edasiviivad tegevused on kõik need, millel on sinu jaoks mõte sees. Siin on aga konks, sest kahjuks ei suuda paljud inimesed enda jaoks seda mõtet üles leida, mistõttu teevadki nad tööd lihtsalt palga pärast, söövad toitu lihtsalt kõhutäitmise pärast ja koguvad rasva lihtsalt seetõttu, et nad ei ole kunagi mõelnud sellele, miks neil 15 kg ülekaalu tekkinud on.

Alustame tööst. Miks sa teed iga päev seda, mida sa teed? Miks sa ärkad üles igal hommikul ja hakkad tegema neid asju, mida sa tegema hakkad? Kas ainult palga pärast? Kui oledki oma tööle selle tähenduse andnud, on see iseenesest ka okei, kui see on sinu jaoks okei. Hea raha teenimine võib olla paljude jaoks väga suur motivaator, aga sellisel juhul peaks see olema tõesti hea raha. Kui sa aga lihtsalt ellujäämise pärast tööl käid – sa ei teeni väga head raha, aga sul pole muud valikut – , on olukord keerulisem, sest sinu jaoks puudub tegelikult töö sügavam mõte. Kui sul seda täna pole, püüa see kindlasti leida, sest vastasel juhul tunned varem või hiljem, et raiskad oma elu.

Enesearendamine. Kas on midagi, milles sa soovid paremaks saada? Midagigi? Mis sulle meeldib siin maailmas? Mille vastu sul huvi on? Olgu see tööalane või mõne muu valdkonnaga seotud, oleks hea, kui meil kõikidel oleks midagi elus, mida me kire ja huviga teeme, ja milles me soovime paremaks saada. Mina soovin saada näiteks väga heaks meeskonnatreeneriks. Mind päriselt huvitab eelneva viie aasta baasil, miks nii paljud meeskonnad ei toimi, ja mind huvitab, kuidas neid toimima saada. Sellest huvist lähtuvalt teen oma tööd ja samal ajal uurin kogu aeg, kuidas end rohkem arendada, et seeläbi meeskondi ja juhte rohkem aidata.

Toitumine. Olen isiklikult viimased 2 aastat kala- ja taimetoitlane olnud, mis on mind pannud üha enam toitumise üle mõtlema. Varem ma isegi ei mõelnud sellele, mida suhu pistsin, aga praegu lihtsalt imestan (eriti siin Aasias), kui valimatult inimesed kõike söövad teadvustamata, et sõna otseses mõttes ju seesama toit muutub meiks endiks. Toit ju annab rakkudele jõu ja «kuju» – mida suuremat saasta läbimõtlematult sööme, seda saastatumaks me ju muutume. Rääkimata suitsetamisest, liigsest alkoholist ja narkootikumidest. Totaalselt ebateadlik käitumine ju, mis mõjutab otseselt, kuidas end füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt tunneme.

Töötamine. Hea on endalt aeg-ajalt küsida ka seda, kui palju me iga päev töö juures oma energiat kulutame. Kui palju sa päriselt 100 protsenti tähelepanuga tööle keskendud, kui palju aega niisama internetis kolad või Facebookis kerid, kui palju kolleegidega lobised ning kui palju töö kõrvalt lihtsalt uitmõtetes oled? Kui selline analüüs põhjalikult ette võtta, võivad paljud meist üllatuda, kui palju ebateadlikkust meie käitumises on (mida kahtlemata peegeldab ka meie elu ja tulemused).

Proaktiivne versus reaktiivne eluviis

Need inimesed, kes oma energiakulu peale aeg-ajalt mõtlevad, muutuvad ajas proaktiivseteks inimesteks. Enamus inimesi on aga reaktiivsed. Proaktiivsed inimesed on need, kes otsustavad, kuhu nad oma energia kulutavad. Reaktiivsed on aga need, kes lihtsalt reageerivad igapäevaolukordadele – st teevad ära selle, mis tundub hetkel vajalik olevat.

Kahjuks viib reaktiivne tegutsemine meid aga taandarengusse, sest reaktiivsusega ei kaasne kunagi innovatiivsust ja arengut. Reaktiivselt tegutsedes teeme kõike seda, mida välised asjaolud hetkel nõuavad, otsustamata kordagi ise, mida me tegelikult teha tahaksime. Teisiti öelduna muudab reaktiivne eluviis meid ohvrimeelseteks, sest meile tundub, et meil lihtsalt ei ole aega ja energiat meie jaoks oluliste asjadega tegelda

See on aga illusioon. Ehk on asi tegelikult hoopis selles, et me ei ole kunagi oma tegevustele «auditit» teinud ja ise teadlikult otsustanud, mida me tegelikult oma eluga ette tahaksime võtta. Siiski võime kohe sellega soovi korral alustada küsides endalt neli lihtsat küsimust:

• Kas minu igapäevane elu on pigem reaktiivne või proaktiivne? (kas ma teen rohkem neid asju, mida ma olen otsustanud ja valinud teha, või rohkem neid asju, mida ma olen sunnitud tegema)
• Missugused minu igapäevastest tegevustest viivad mind tagasi?
• Missugused minu igapäevastest tegevustest hoiavad mind paigal?
• Missugused minu igapäevastest tegevustest viivad mind edasi?

Pane need neli vastust kirja ja alates tänasest keskendu rohkem proaktiivsele eluviisile ja nendele tegevustele, mis viivad sind edasi. Sellisel viisil hoiad oma energiakaardi positiivse ja elujõulisena ning kõrvaldad üha enam tegevusi, mis sinu arengut, heaolu ja elurõõmu pärsivad.