Lugeja kirjutab: uskumatu, kui palju enesekindlust annab kohtumine personaaltreeneriga

Foto: SCANPIX

Meile kirjutas lugeja, kes tahab jagada oma kogemusi personaaltreeneriga. Ehk mõjub see kiri teistelegi motiveerivalt, kes on trennitegemist muudkui edasi lükanud!

Olen 27-aastane naine ja pärast põhikool lõppu on kõik mu plaanid regulaarselt kuskil trennis käia varem või hiljem unustusse vajunud. Olen iga kord alustanud suure õhinaga, käinud trennis pea iga päev ja siis paari nädala pärast on motivatsioon otsas ja keha enam ei jaksa.

Eelmise aasta lõpus jõudsin selleni, et tunnistasin endale – regulaarselt rühmatreeningutes käimine ei ole minu elustiili juures jätkusuutlik plaan. Lihtsalt ei jõua alati ettemääratud kellaajaks trenni ja kui hiljaks jääd, siis uus võimalus seda trenni teha tuleb alles mõni järgmine päev. Jõusaalis ma ei osanud ega julgenud midagi teha. Väljavaade üksi kõigi nende masinate juurde minemisest, kui ma ei tea, kuidas ühele või teisele seadmele läheneda, kuidas neid endale vastavaks reguleerida ja milliseid masinaid ning kui sageli üldse kasutama peaks, oli kaugelt liiga heidutav. 

Võtsin paar kuud hoogu ja mängisin mõttega, et võib-olla peaks appi võtma personaaltreeneri. Ilmselt ei ole mina ainus inimene, kes on tundnud, et jõusaal on heas füüsilises vormis inimeste koht. Personaaltreeneri poole pöördumisel oli mul kaks hirmu: ta ütleb, et trennis peaks käima 3-5 korda nädalas, et oleks lootus üldse mingeid tulemusi näha ning edaspidi võib süüa ainult kapsast, munavalgeid ja juua proteiinijooke. 

Aasta alguses võtsin siiski julguse kokku ja leidsin treeneri, kes tegi kehakoostise analüüsi, vaatas üle mu painduvuse ja liigeste-lihaste hetkeseisu ning seletas lahti põhimõtted, mida toitumise puhul jälgida. Eraldi punktina tooksin välja, et suurt tähelepanu pööras treener just sellele, mis on minu eesmärgid ja elustiil ning kuhu selle kõige vahele sobiks trenn. 

Samuti (mulle täiesti ootamatult) sain ma ise kaasa rääkida selles, millistest harjutustest mu treeningkava koosneb. Need harjutused, mis tundusid alustuseks liiga rasked ja keerulised, sai asendada alternatiivsete masinatega, millel treenimist ma nüüd väga naudin. 

Kokkuvõttes olen ma nüüd toitumist puudutavates küsimustes palju enesekindlam – tean, mis on need põhimõtted, mille alusel poes otsustada. Söön hoopis rohkem ja mitmekesisemalt kui varem, tühja kõhtu pole pidanud kordagi kannatama. Trennis pean käima 2 korda nädalas – vähem, kui ma arvasin ja kindlasti vähem, kui ma oma eelmiste «tervislike kampaaniate» ajal olen käinud. Jõusaali minnes on mul nüüd detailne kava, mida ja kuidas teha. Tean, kuidas ise koormusi tõsta nii, et ma ennast ei vigastaks ning oskan oodata, mis tempos mu erinevad lihasgrupid areneda võiksid. 

Olen üllatunud sellest, kui palju enesekindlust ja motivatsiooni personaaltreener mulle nende kahe kohtumisega andis. Enam ei pea ma endaga pikki läbirääkimisi sellest, et ma trenni «homseks» ei lükkaks ja kas mul ikka on piisavalt «tuju», et täna minna. 

Loodan, et see lugu innustab ka teisi, kes tegelikult ei tea, mida ja kuidas teha ning vajavad oma eesmärkide saavutamisel veidi tuge ja abi. Kahju, et ma varem nõu ja abi ei küsinud!