Uuring: ligi pool Eesti inimestest liigutab end regulaarselt

Foto: Caro / Scanpix

Eelmise aasta sügisel Eesti inimeste seas läbi viidud liikumisharrastuse uuring näitas, et regulaarselt 45 protsenti täisealisest elanikkonnast, mis on viimase 17 aasta kõrgeim näitaja.

Samas näitas uuring, et 33 protsenti elanikest ei huvitu üldse treeningutest. Põhjusena tuuakse esile aja- ja huvipuudust, vähest sissetulekut ja tööandjapoolse toetuse puutust. Samas mainitakse ka halba tervislikku seisundit.

Kultuuriminister Indrek Saar ütles uuringu tulemusi kommenteerides, et liikumisharrastajate arv on küll uuringu ajaloo kõrgeim, kuid muret tekitab osa elanikkonnast, kes sportimisega üldse ei tegele või kellel puuduvad selleks võimalused.

«Riik peab ja saab liikumisharrastusega tegelejate arvu suurendamiseks veelgi enam ära teha,» toonitab Saar. «Kultuuriministeerium on teinud rahandusministeeriumile ettepaneku vabastada tööandja tervise- ja spordikulud erisoodustusmaksust ning seda juba alates järgmisest aastast. Ideed toetavad paljud tööandjad ja töövõtjad ning kindlasti aitab selle ellu viimne kaasa liikumisharrastuse tegelejate arvu suurenemisele,» ütles Indrek Saar.

Eesti Olümpiakomitee liikumisharrastuse juht ja Tallinna Ülikooli sotsioloogia eriala doktorant Peeter Lusmägi sõnul on pea pooltele Eesti elanikele liikumisharrastusega tegelemine kujunemas iganädalase rutiini lahutamatuks osaks. «Kuigi meie inimeste liikumisharrastuse lembus ei küüni veel Põhjamaade tasemele, siis sammhaaval me nende statistiliste näitajate poole liigume. 17 aasta jooksul on regulaarse liikumisharrastusega tegelejate arv kasvanud 17 protsenti,» avas uuringu tausta Lusmägi. 

Eestlane eelistab treenida üksinda

«Paraku ei ole aastate jooksul liikumisharrastusega mittetegelevate inimeste osa elanikkonnast oluliselt muutunud. Regulaarse liikumise juurde on jõudnud esmajärjekorras need, kelle senine harjumus on olnud ebaregulaarne,» muretseb Lusmägi. «See on meile selge suunis, millise fookusega ja kellele peavad järgmised liikumisharrastust tutvustavad kampaaniad ja sündmused olema suunatud,» tõdes Lusmägi.

Ta lisas, et  vastajate sõnul oodatakse liikumisharrastusega tegelemiseks kõige enam pere ja sõprade toetust ning kaasa aitaks ka pere- ja eriarstide antavad soovitused. Samuti nähakse enda liikumisharrastusega tegelemise jätkuvalt positiivse mõjutajana suuremat sissetulekut ja ka tööandajapoolset toetust.

Lusmägi sõnul tõi uuring taaskord välja meie kultuuri eripära ja ka spordiklubide kitsa tegevussuunitluse, mis liikumisharrastuse kontekstis seisneb Eesti inimese eelistuses treenida üksi. «Kui lausa 46 protsenti vastanutest eelistab liikumisharrastusega tegeleda omaette, siis treeninggrupis või spordiklubis käib treeningutel vaid 15 protsenti liikumisharrastajatest. Nende arvude proportsioon on ülejäänud Euroopaga võrreldes väga erinevad. Näiteks enamustes Kesk-Euroopa riikides eelistavad rohkem kui pooled harrastajatest treenida just spordiklubides ja treeningrühmades,» ütles Lusmägi.

Antud uuringu kõige huvitavam mõõdetud näitaja muutus ajas oli aga liikumisharrastusega tegelemise jaotus eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. «Kui varasematel aastatel oli eestlaste liikumisharrastusega regulaarselt tegelemise protsent mitte-eestlastega võrreldes selgelt kõrgem, siis viimase uuringu järgi on siin olukord ühtlustunud ja suurtes piirides on nii eestlased kui ka mitte-eestlased kehaliselt sama aktiivsed,» selgitas Lusmägi.

Uuringu viis läbi 2015. aasta septembris TNS Emor koostöös Eesti Olümpiakomiteega. Küsitleti 1004 inimest vanuses 15-74 kõikidest Eesti maakondadest. Uuringus saadi võrreldavaid andmeid 1998, 2003, 2013, 2014 aastal läbi viidud küsitlustega. Uuringu läbiviimist rahastas Kultuuriministeerium.