Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Mõistus, mis kuulab südant, on veelgi targem

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Linda Pärn
Copy
Artikli foto
Foto: Vida Press

Terapeut Jana Reidla kirjutab salasona.eu-s, et näeb nii sõbra kui terapeudina, kuidas paljudel ketravad sees ennastnärivad mõtted. Kas see töö, mida ma teen, on õige? Kas ma elan sellist elu, nagu ma endale soovisin? Kuhu kadus aeg ja rõõm? Milleks ma üldse elan? Ega ma midagi maha maganud pole? 

Neid küsimusi ainult mõistusega analüüsides on tupik kerge tulema, lahendusi justkui polekski. Niikuinii leiab aju mineviku kogemusi vaagides, et muutusi ette võttes ja senisest erinevaid asju tehes on ebaõnnestumise võimalus ülisuur. Parem madalat profiili hoida ja hinge pidades edasi tiksuda. Mõistuse hääl ütleb, et lahendus, mis seniajani toimib, on usaldusväärne, isegi kui sees aeg-ajalt miski kripeldab. Kust saada kinnijooksnud mõistusele turgutust?

Süda teab

Mis seal sees siis kripeldab ja su väsinud ajult tähelepanu püüab saada? Pakun, et see on süda. Minu meelest on peamine sõnum, mida joogaõpetajad ja mediteerimise pooldajad inimestele edastavad, vajadus südame ja mõistuse koostöö järele. Mõistus olgu kiidetud, aga eriti tänuväärne on selline mõistus, mis südamepõhja peidetud tarkustele ligi pääseda oskab. Kui ma teadusuuringutest õigesti aru olen saanud, siis süda ei tee otsuseid senikogetust järeldatud kombinatsioonide põhjal, vaid otse ja puhtalt praeguse hetke ja hinge vajaduse järgi. Süda teab, mitte ei järelda ega slikerda.

Artikli foto
Foto: Vida Press

Aju saab südamest täiendavat infot

Vastandid täiendavad teineteist. Sellepärast sünnivadki südame ja mõistuse koostööst targad otsused. Sellised, mis sulle tegelikult rahuolu toovad, päriselt korda lähevad. Oma südamepõhja-soovide praktilise eluga sobitamist peetakse sageli võimatuks. Dissonantsi vältimiseks on üks võimalus keerata süda lukku ja sundida vait jääma. Ärge arvake, et see lihtne on. Selleks, et südant eirata, tuleb teha järjepidevaid jõupingutusi. Mõni jääb isegi haigeks, sest südamele vastutöötamine võtab kogu energia ära. Teine, jätkusuutlikum variant on: kuula ära, mis südamel öelda on! Su mõistus sellest ei kahjustu, vaid talle avanevad uued infoallikad.  Ära karda, sa ei muutu hoobilt elukaugeks unistajaks! Kui olid enne mõistlik, jääd selliseks edasi. Lihtsalt aju saab täiendavat infot ära kasutades endast taas parima anda. Su aju on tubli tööriist edasi ja süda saab ka rahu, kui oled talle vahepeal sõna andnud.

Elada päris oma elu

Kui räägitakse oma «hinge teed mööda käimisest», peetakse silmas, et sa elad ilma sisemise konfliktita. Sa ei pea elama kellegi teise jaoks ideaalset elu, kui selline elu sinule endale tõeliselt huvi ei paku. See on su peamine vastustala: elada päris oma elu. Igaühe jaoks on «päris elu» oma tähendusega. Neil, kes koolis harjusid pinginaabri pealt maha kirjutama või hea laps olemise nimel oma soove valeks pidama, on sellest raske aru saada. End pidevalt naabriga võrreldes või ema tahtmist täites ebakõla kasvabki. Võib-olla mängib rolli ka suur objektiivsuse tähtsustamine tänapäeva ühiskonnas. Rõhutatakse, et oluline ainult tegelikult eksisteeriv, uuringutega heakskiidetud ja õige on see, mis enamusele meeldib. Selle tulemusel subjektiivne ehk sinu isiklik vaade ja tunne nagu ei olekski oluline. Idealism kui ebareaalsus on naeruvääristatud.

Mida mina tahan?

Ent ka ratsionaalse inimese süda võib täiesti subjektiivselt kripeldada. Süda ootab, et küsiksid talt: «Mida mina tegelikult tahan?» Oletame, et oled küsimuse esitanud. Kuidas vastusest aru saada? Selleks tuleb korraks mõistus vaigistada, et ta oma igati loogiliste argumentidega vastust kohe sõelapõhjaks ei tulistaks. Enne, kui mõistuse jaole lased, uuri vastust oma südames. Hüpita teda hellalt, kuulata, nuusuta, poputa, kasvata suuremaks. Oluline on aru saada, kuidas sa end selle ideega koos tunned. Kas sisetunne on rahulolev ja rõõmus? Siis on vastus selge. Tunne võib olla ka ärev, siis tee vahet, kas see on õuduse ja ebamugavuse ärevus või elevuse ärevus – selline julge jänese oma, mis ei pidurda vaid annab särtsu juurde. Kui nii, siis lase oma mõistuse loogika jälle tegutsema: «See südamesoov annab mulle magusäreva rahuloleva sisetunde. Selline tunne võiks küll minu päris eluga kaasas käia. Mis peaks olema esimene samm sellise elu suunas?»

Ma tean omast käest, et pärast südame ärakuulamise etapi läbitegemist on aju palju konstruktiivsemate ideedega kui enne. Julgus ja entusiasm kasvavad märgatavalt. Aju söödab ette lahendusi, mis enne poleks kõne allagi tulnud. Nii toimides paned sihid ja sammud lahedalt paika. Ja kui sa siis mõttes oma teravat mõistust kiidad, ära unusta ka südamele tänutunnet saata.

Tagasi üles