Märgid, et pereliige vajab traumajärgset hingeabi

Foto: SCANPIX

Kui lapsega on juhtunud õnnetus, võivad kriisinõustamist või lihtsalt psühholoogilist tuge vajada kõik lähedased: nii ema kui ka isa, pere teised lapsed, vanavanemad, sõbrad ja ka õnnetuse pealtnägijad, räägib lastepsühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt Emmede Klubis. 

Läänemaa Rajaleidja keskust juhtiva psühholoogi sõnul on tihti nii, et traumeeritud lapsed ja emad jõuavad spetsialisti juurde, aga isad mitte. «Tihti isad ja üldse Eesti mehed on kinni selle müüdi sees, et mees ei tohi murduda, mees peab olema tugev. Nad peidavad selle enda sisse ja lõpuks lööb see kuskilt välja: tekivad terviseprobleemid, hakatakse rohkem alkoholi tarbima,» selgitas Kütt.

Näiteks võivad õnnetuse ajal ja vahetult pärast seda naist ja lapsi vapralt toetanud pereisal tekkida mõnda aega hiljem südamerütmihäired. Kui füüsilist põhjust ei ole, ongi terviserikke põhjuseks sisseelatud mured ja tunded.

Psühholoogilise abi vajamist ei tarvitse häbeneda. «Kui sul on kopsupõletik, siis keegi ei häbene minna arsti juurde, paluda abi ja saada ravi. Miks peaks siis nii õrna valdkonnaga nagu psüühika ja hing olema teistmoodi,» tõi psühholoog näite.

Kuigi traumajärgset hingeabi võivad vajada kõik lähedased, ei pruugi inimene seda vajada. Mõni tuleb ka oma väga raskete emotsioonidega ise edukalt toime.

Pärast traumat esinevad märgid, et inimene ei tule ise hästi toime, võib vajada abi ja tuleks pöörduda psühholoogi, psühhiaatri või psühhoterapeudi juurde, on:

- motivatsiooni kadumine

- hirm tuleviku ja muutuste ees

- ärevus

- masendus

- mälu- ja keskendumishäireid

- laste ja noorte puhul õpiedukuse langus (noortel tekivad raskused eelkõike reaalainetes, algkoolilastel kirjutamise ja lugemisega)

- erinevad füüsilised valud

- unehäired

- jõuetus

- laste ja noorte puhul võib kaitsereaktsioonina esineda hoopis ülemäärane aktiivsus

- laste ja noorte puhul väljakutsuv ja agressiivne käitumine

- noored võivad kaotada kontrolli oma käitumise üle, sattuda konfliktidesse

- teistest inimestest eemaletõmbumine

- ülitundlikkus, kõrgendatud valvsus

- enesesüüdistused

- kõige juhtunud traumaga seotu vältimine.

Laste puhul tuleb Küti sõnul arvestada reaktsiooni võimaliku pikaajalise nihkega. Näiteks võib reaktsioon traumale ilmneda mitu kuud hiljem. 

Kust abi otsida?

Kui muul juhul ei ole psühholoogilise abi leidmine täiskasvanule kergete killast ülesanne, sest psühholoogid on tasulised ja psühhiaatrite juures järjekorrad väga pikad, siis lastega seotud juhtumite puhul on abi leidmine hulga kergem. 

Üks võimalus ongi pöörduda igas Eesti maakonnas tegutsevasse Rajaleidja keskusse. Sealsed töötajad annavad tervele perele esmast abi. Kui tarvis on pikaajalisemat abi, leiab Rajaleidja lapsele õige spetsialisti (hinnatakse, kas parasjagu läheb tarvis psühholoogi, psühhoterapeuti või psühhiaatrit) ning aitab ka emale-isale abi otsida. Kui vaja, siis uuritakse, kust saaks ka täiskasvanud abi tasuta või odavalt. Rajaleidja keskuste teenused on tasuta. 

Veelgi lihtsam on aga pöörduda oma murega näiteks perearsti, koolipsühholoogi või lasteaiakasvataja poole. Piisab sellest, kui rääkida lühidalt oma murest ja küsida: kust ma saaksin abi? Kõik need spetsialistid on koolitatud aitama abivajajat õige abini. «Peaasi, et inimene ei jääks oma mure ja tunnetega üksi,» lisab Tiina Kütt.