Esimestel kuudel soovib beebi palju lähedust, see tähendab seda, et peame beebit tihti süles hoidma. Kolme-nelja kilosest beebist saab järsku viie-kuue kilone ja see kõik hakkab meie kehas tunda andma. Selg hakkab tuikama ja on õhtuks väsinud nagu oleks tunde kartulipõllul veetnud. Õlavööde on pinges ning ka käsivartel on hea treeningpäev seljataga. Mõne aja möödudes keha harjub uue raskusega ja niipea kui on juba mõnus oma «kerget» beebit süles hoida, tuleb temal kasvuspurt ja oleme jälle alguses tagasi.
Kas teile ei ole olnud tunnet, et mõnikord võtavad beebid üleöö vähemalt kilo juurde? Minul küll on selline tunne olnud, kuigi tegelikkuses on beebi kosunud vaid mõnesaja grammi võrra viimasest kaalumisest. Ega siis ilmaasjata öelda, et magades beebi kasvab!
Selleks, et enda jaoks beebi kandmist mugavamaks teha, lükkame puusa ette ja tõmbame ülaselja painutusse (ehk küüru) ning selle tagajärjel ka õlad ettepoole. Ja mis siis meie kehas toimuma hakkab? Esiteks on sinu keha viltu, sest ette lükkame ju vaid selle puusa, millele beebi toetub (ja tihtipeale on inimene harjumuste ohver ning lükkab iga kord sama puusa ette). See kõik paneb aluse skoliootiliste muutuste tekkeks lülisambas. Suuresti saab mõjutatud ka rinnalihas. Kui ülaselg on painutuses ja õlad eespool (emadel on selline asend kohati vältimatu – hoiame last süles, toidame rinnaga, lükkame käru vastu tugevat tuult…), siis rinnalihas lüheneb ning kui me enda eest ei hoolitse, siis pikapeale paneb selline asend aluse kumerselgsuse tekkeks (olete ju kõik näinud küürus seljaga vanureid).