Suhtevalust vabaks, kui tunded on veel alles

Foto: SCANPIX

Lahkuminek on alati raske, eriti veel siis, kui tunded teise vastu on alles. Valu ujutab meid üle ja on nii suur, et tahaksime selle eest kõige meelsamini üldse ära põgeneda. Aga me teame väga hästi: me ei saa sellest mööda. Nõuab julgust lasta ebameeldivaid tundeid ligi ja kasutada seda aega teadlikult. Sest alles siis, kui oleme täielikult vabanenud hingevalust, oleme valmis uueks eluetapiks, kirjutab Sensa.

Mõnikord tabab lahkuminek meid ootamatult, ehkki sageli tajume sisemuses juba palju varem, et midagi on valesti. Võib-olla näeme märke, mida ei taha uskuda. Aga kui see lõpuks juhtub, saame alati šoki. Kõik tunded tulevad korraga: lein, viha ja kahetsus. Äkitselt pole meil enam seda inimest, kes enne kuulus meie ellu, igatseme tema puudutusi, suudlusi, temaga koos veedetud aega. Tahame unustada ja argipäevaga edasi minna, aga see pole nii lihtne. Mõtleme pidevalt sellele, mis meile haiget tegi, eriti siis, kui partner ei oska meile öelda oma otsuse põhjusi. Paljud arvavad, et nad ei peagi kõike selgitama, kuid sellised inimesed ei taju vastutust, mis neil teise ees on.

Kui meid on maha jäetud, otsime selgitusi, et lahkuminekuvalu leevendada. Usume, et ainult nii õpime ja oskame samu vigu tulevikus vältida. Meis on hirm, et see kõik võib korduda, kui me ei tea, mida valesti tegime. Oleme kurvad ja segaduses. Ja olgugi et sel hetkel tundub valu väljakannatamatu, ei soovi me ju siiski alatiseks üksi jääda.

Pärast esimest šokki järgneb lein. Kõik meie ümber meenutab mingil moel endist partnerit. Alles siis, kui aktsepteerime, et suhe on möödapääsmatult läbi, oleme küpsed järgmiseks etapiks: lubame endal olla abitud, loobume kontrollist ja lõpetame olukorra vastu võitlemise. See annab aega oma tunded uuesti üle vaadata ja valmistab meid ette järgmiseks sammuks: eemaldumiseks. Üksiolek on praegu parim võimalus, et endasse süveneda. Mõne aja pärast saame tagasi eneseusalduse ja teadvustame, et elu läheb kuidagimoodi siiski edasi. Võib-olla ei leia me kohe uut partnerit, aga kunagi me siiski kohtame seda õiget.

Tuleb olla tähelepanelik, et üksiolemise ja kurbuse aeg ei veniks liiga pikaks, muidu harjume sellega ära ega soovi võib-olla enam üldse ettepoole vaadata. Niisiis, mida me saame teha selleks, et murtud südamel oleks piisavalt aega paranemiseks ja samas ei laseks me elul endast mööda minna?

Anna valule vähem ruumi. Muidugi on olemine vahetult pärast lahkuminekut väljakannatamatu ja hingevalu suur, aga liigselt valule keskendumine ainult pikendab seda. Kujuta ette, et lõikasid endale sõrme. Mida sa kõigepealt teed? Tõenäoliselt lähed ravimikapi juurde, võtad joodi ja plaastri ning hakkad haava ravima. Haava sinu südames ravivad pisarad. Lase neil voolata, ära hoia neid tagasi, sest leinamine on üks osa valust ülesaamisel. Aga pea silmas, et sa ei raputaks haavale veel rohkem soola peale. Tunne valu teadlikult, luba endal olla kurb ja kaotus lõpuni läbi tunnetada. Need mõlemad on loomulikud ja vajalikud hinge tervekssaamiseks. Vahel tulevad lisaks esile muud tunded, nagu näiteks raev ja viha endise partneri vastu. Lase ka nendel tunnetel tulla, aga ära jää neisse kinni.

Enesehaletsus ei lase ettepoole vaadata. Pärast lahkuminekut kipume kiiresti ütlema lauseid nagu «Ma ei saa ilma temata. Miks ta ei armasta mind enam?» või «Ma olen nii üksi. Ma ei suuda enam kunagi kedagi armastada» või «Miks juhtub alati just minuga selliseid asju?». Kohe, kui tabad end sarnastelt mõtetelt, ütle endale valjult «Stopp!» ja katsu mõelda positiivselt ja konstruktiivselt: «Minu suhtes oli ikka ja jälle hetki, mil olin õnnetu. Aga mul puudus jõud seda suhet lõpetada. Nii on kõige parem ja nüüd vajan ma aega, et saada sellest kõigest vabaks.» Oma mõtteid selles suunas juhtides tunned ennast varsti tõepoolest paremini.

Mõnes olukorras ei olegi ratsionaalseid selgitusi. Vaata seda siis hoopis nii: nüüd on sul võimalus teha kõike teisiti ja paremini. Lahkuminekujärgne aeg on hea kokkuvõtete tegemiseks. Uues suhtes saad iseennast uuesti avastada ja tehtud vigu vältida. Koosta nimekiri kõikidest käitumisviisidest ja omadustest, mida sa enda juures meelsamini enam ei näeks. Enese ainuüksi negatiivses valguses nägemine ei anna aga midagi: kõige parem on, kui teed kohe ka teise nimekirja, kuhu märgid üles kõik need loomuomadused, mida su sõbrad ja pere sinu juures hindavad.

Andestamine on parim tee sisemise rahu taastamiseks. See ei tähenda, et teine tegi kõike hästi või õigesti. Andestamine tähendab oma rahu taasleidmist. See annab meile vabaduse, sest ükskõik mis elus juhtub, meie valime andeksandmisega hirmu asemel armastuse ja tüli asemel üksmeele. Andestaja võtab vastutuse ja kujundab oma elu ise. Ta ei lase teiste mõjul liiga suureks kasvada. Andeksandmine tähendab, et oled uuele avatud.

Aeg ilusatele asjadele elus. Negatiivsed mõtted, nagu «Ma vihkan seda, kuidas ma ennast tunnen! Ma tahan, et see lõppeks!», ainult muserdavad sind. Sellises olukorras on eriti raske olla aktiivne. Tunned, et oled kurnatud ja jõuvarud on lõppenud. Sellest hoolimata on hea, kui oled just nüüd kehaliselt aktiivne. Tee sporti, kohtu sõpradega, leia mõni uus hobi või mine keelekursusele. Nii õpid ka uusi inimesi tundma ja peagi märkad, et oled kellegagi lähedaseks saanud. Kas see pole mitte suurepärane tunne?