Reeglid kergliiklusteel liikumiseks, mida kõik peaksid teadma

Kõrveküla kergliiklustee. Foto: Margus Ansu

Eestis kasvab pidevalt märgistatud kergliiklusteede hulk. Kahjuks muutubki osadel juhtudel vaid märgistus ja kulunud auklikust kõnniteest on saanud ühtäkki tee nii rataste kui jalakäija jaoks. Kristel Saarm kirjutab «Julged hoolida» lehel sellest, mida tähele panna ja kuidas käituda, et kergliiklusteel spordi nautimine oleks kõigele ohutu.

Siinkohal tahaksin pigem kõneleda neist teedest, mis on uusrajatised ja valdavalt hea ja korraliku teekattega varustatud.

Hea tee otsinguil

Kui palju on meil neid häid teid kodukandis? Mõni on ehk õnnelikum ja elab kergliiklustee kõrval, mis kvalifitseerub uusrajatiseks, teine reisib pika aukliku tee, enne kui jõuab sellisesse kohta, kus rulluisud jalga tõmmata või rattaga mõnusalt kulgeda.

Loomulikult on sellised teelõigud suurema koormusega, kus kas või kinnisilmi otsejoones kulgedes ei pea kartma, et astud suuremasse auku ja jala murrad. Jah, see on täiesti võimalik, et tees on suured augud ja isegi jalakäijana võid kõndides viga saada!

Selle tõttu ongi oluline, et meie kõik – kergliiklejad – suudaksime sõbralikult ära mahtuda neile teedele, kus liigelda on lihtsalt nii mõnus.

Kuidas koos eksisteerida?

Kuidas seda küll teha? Kas ma pean kandma neoonvesti, riputama enda külge helisevad kellukesed või lihtsalt arvestama teistega? Vastus on üllatavalt lihtne. Me peame arvestama teistega. Nii nagu autojuhid autoteel, peame ka meie jälgima enda ümber toimuvat. Ka jalakäijana kergliiklusteel.

Tee, millel liigume, on mõeldud lihtsalt värske õhu hingajale, lapsekäru lükkavale emale, koeraga jalutajale, kui ka harrastussportlasele. Kuna liikumiskiirused on kümnetes kordades erinevad, siis tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas me teel kulgeme.

Kes kuhu?

Juhul kui liikluskorraldusvahend teisiti ei osuta, siis tee on mõtteliselt jagatud kaheks erisuunaliseks pooleks, nii nagu ka autotee. Kui teel on ees takistus, näiteks aeglaselt liikuv vanapaar või käru lükkav lapsevanem, siis enne neist möödumiseks n-ö vastassuunda kaldumist tuleks vaadata korraks üle õla, et veenduda manöövri ohutuses – seda nii jala kui ratastel liikuva liiklejana. Selja taga võib olla rattur, kes õnneks saab päris kiiresti pidurdada, või halvemal juhul rulluisutaja, kelle pidurdusteekond on oluliselt pikem. Vastassuunas liiklejate märkamisega ei tohiks probleeme tekkida ja nende läbi laskmine on ilmselt kõigile elementaarne.

Igasugune kulgemine, mistahes teel, peaks toimuma alati mõtestatud kujul.

Ka kiiver on oluline rullitaja, rulataja või ratturi jaoks. Loomulikult ei garanteeri see õnnetusest tervena väljumist, kuid annab pääsemiseks parema võimaluse.  Ka aeglaselt ratta või rulluiskudega liigeldes võib ette tulla ootamatuid kukkumisi. Pea puhul kehtib maha kukkuva võileiva reegel… peaaegu alati maandub võiga pool põrandale. Nii on ka pea tihtilugu esimene, mis maad puudutab, veel enne, kui käed appi jõuavad tulla, et kukkumist pehmendada.

Foto: Andres Haabu

Kõrvad/silmad lahti!

Kas tohime kuulata kõrvaklappidest muusikat kergliiklusteel liigeldes?

Muidugi tohime! Miks mitte? Autos sõites ju tohime kuulata muusikat. Kuid kindlasti mitte kinnisilmi! Ja kindlasti mitte nii, et üldse ümbritsevat või isegi enda mõtteid ei kuule.

Kui silmad on avatud, ohutus tagatud ning enne teel ühest servast teise kulgemist veendume, et kellelegi ette ei keera/astu, siis miks ka mitte.

Kui juhtub kogemata ununema ja grupiga liigutakse kogu tee laiuses, siis ei tohiks pahaks panna, kui keegi juhib sellele tähelepanu kella helistades. Oleks ilus püüda liikuda ühes teeservas.

Lastega pered võiksid hoia silma peal oma pisikestel liiklejatel, et nad ei kulgeks suvaliselt ringi. Muidu võib juhtuda õnnetus, kus keegi lapsele lihtsalt otsa sõidab või otsasõidu vältimiseks ennast ohtu seab.

Koeraga teel jalutaja võiks püüda hoida oma parimat sõpra piisavalt lühikese rihma otsas ja mitte lasta joosta ühest tee äärest teise.

Kuid kui jalgratturi, rullitaja kiirus jääb juba 40 km/h kanti, siis oleks mõistlik kolida teele, kus teised liiklejad vähemalt sama kiirusega liiguvad.

Nii lihtne see ongi. Ja me võime kõik mahtuda ohutult ja rõõmsameelselt liikuma neile headele ja ilusa uue kattega teedele. Ilma, et keegi hinges tuska või pahameelte teiste liiklejate suhtes tundma peaks.