Veel kolm aastat tagasi pidas Brittany Miles toitu enda suurimaks vaenlaseks. Alates 7. eluaastast oli Miles olnud koolikiusamise ohver, sest ta oli ülekaaluline. Ühel hetkel sai noorel naisel sellest kõrini.
Noor naine võttis kaalus juurde, et õppida oma keha armastama
Keskkooli viimasel aastal kandis Miles rõivaid suuruses 46 ning hakkas sihikindlalt dieeti pidama ja trenni tegema. Keskkooli lõpuks kandis ta neli suurust väiksemaid riideid ja kaalulangetusest oli saanud tema kinnisidee, kirjutab CNN.
«Ühiskond ja eakaaslased andsid mulle märku, et paksuna ei armasta mind keegi. Mulle tundus, et kui ma olen paks ja suur, siis ma ei saagi midagi muud olla,» ütles Miles. «Seega ma otsustasin, et ma tahan olla paksu vastand.»
Naine kuulutas kaloritele sõja, kuid kaotas kiirelt olukorra üle kontrolli. Ta lubas endal tarbida päevas vaid 400-600 kilokalorit ning tegi iga päev 90 minutit intensiivset kardiotrenni. Naise rõivasuuruseks oli lõpuks 32. Kuigi ta oli umbes seitse kilo alakaaluline, ei pannud keegi tähele, et naine seab oma tervist ohtu. Kõik keskendusid tema saavutustele ja kiitsid teda suure kaalulangetuse puhul.
«Me käime inimestele peale, et nad kaalus alla võtaksid, kuid see ei pruugi kõigile sugugi sobida,» lausus Miles. Noor naine ütles, et kui ta hakkas kaalu langetama, siis ta ei armastanud oma keha. «Ma karistasin ja piinasin oma keha. Ma olin veendunud, et väiksem rõivasuurus on see, mis mind õnnelikuks teeb.»
Nõiaringi purustamine
Kui Miles läks ülikooli ja kolis ühiselamusse, kohtus ta seal inimesega, kes muutis tema elu. Ühe koolikaaslase õde märkas ühiselamus Milesi ja naine tundus talle ebanormaalselt sale. Kuna tegemist oli inimesega, kes oli seljatanud buliimia ning õppis nüüd söömishäirete psühhiaatriks, palus ta oma õel Milesil silma peal hoida.
Peagi sai Milesi koolikaaslasele selgeks, et Miles pole vaimselt ega füüsiliselt terve. Oli selge, et ta treenib palju ja toitub ekstreemselt, seega otsustas koolikaaslane Milesiga sellest rääkida. See oli esimene kord, kui Brittany Miles sai avameelselt oma probleemi jagada.
«Söömishäiretega on nii, et sa tead, kui sul on see probleem. Sa ei pea kuulma kellegi teise suust, et oled haige. Minul oli aga vaja kedagi, kes mind mõistaks ja kes aitaks mul aru saada, et kaalutõus on normaalne,» selgitas Miles.
Algas aeglane ja keeruline periood. Esimesed kuus kuud üritas Miles end veenda, et pitsa ja šokolaad on täiesti tavalised toidud, mida võib süüa. Ta pidi endale selgeks tegema, et selliste toitude söömine ei tähenda veel maailmalõppu. Ajapikku hakkas naine vähem treenima, rohkem sööma ja oma hoiakuid keha ning toidu suhtes muutma.
«Raviperioodil sa mõistad, et pead langetama otsuse,» ütles Miles. «Sa võid otsustada, et püüdled selle suunas, mis on ühiskondlikult paika pandud ja aktsepteeritud. Või sa võid otsustada, et keskendud sellele, et oleksid õnnelik ja terve, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes.»
Miles rääkis, et raviperiood oli tema elu kõige raskem aeg, samas mõistab ta, et see oli midagi, mida ta pidi tegema, et oma elu normaalseks muuta. Miles on raviperioodil juurde võtnud 27 kilo ning on suutnud oma kehakaalu 15 kuud stabiilsena hoida. Ta ütles, et kõige tähtsam on tema jaoks see, et ta on õnnelik ja talle tundub, et ta kehale meeldib olla selline, nagu see hetkel on.
«Kui sul on söömishäire, siis ei oma kaal tegelikult mingit tähtsust, sest tegemist on vaimse haigusega,» sõnas Miles. «Söömishäire ei ole haigus, mis saab alguse meie füüsilisest tervisest, see algab meie peast.»