Möödunud kevadel tegi minu elu totaalse kannapöörde, paremuse poole. Eelmise aasta juulis rasedusest teada saades tuli ka senised treeningud ümber planeerida. Olin üsna suures segaduses, sest kõik arstid keelasid totaalselt jõusaalitreeningud vaatamata sellele, et tervis oli mul väga hea ja seletasin, millega tegelenud olen. Öeldi: «Ise teate, ise vastutate! Ujuma peate minema ja rasedate joogasse!»
Konsulteerisin veidike teistega (tänud siinkohal Gerbel Mikk-Poortmansile, Signessa Kalmusele ja Andra Kingile, kes ka samal ajal titat ootas ja kellega sai veidi mõtteid vahetatud), vahetasin osad harjutused ringi ja jätkasin oma treeningutega ikkagi, lähtudes enesetundest. Olgu mainitud, et näiteks kükke tegin veel 8. raseduskuul, kõhulihaste harutused jätsin ära aga 4. kuul, kuna need muutusid ebamugavaks.
Treenisin süsteemis: 1 ülakeha päev, 1 alakeha päev, 1 vaba (vabal päeval sõitsin kodus veloergomeetril). Viimane jõusaalitreening õnnestus teha 1 päev enne sünnitust - sünnituse päev lihtsalt juhtus olema ettenähtud puhkepäev minu treeningplaanis.
Kaalu tuli juurde kuskil 15 kg, millest 10 jäi sünnitusmajja, ülejäänu kadus mõne nädalaga. Hetkel kaalun 5 kg vähem kui möödunud kevadel enne rasedust.
Esimene trenn pärast sünnitust toimus 12. päeval. Maikuust saati, kui ilmad olid juba piisavalt soojad, alustasin igahommikuse aeroobse treeninguga lisaks jõusaalile. Sel ajal saab beebi magada ja mina põletan edukalt rasvu.
Trennis käime nii, et tütar on mul turvahälliga saalis kaasas. Kuna treenime abikaasaga enamasti samal ajal, siis on selline variant hetkel parim, eriti kuna laps praegu veel ringi ei liigu. Poole trennist on laps kõhuli matil, siis saab ka tema n-ö trennist omamoodi osa. Saal, kus me käime, on väike, ja enamasti oleme treenimas vaat et täiesti omapäi - nii ei sega meie kedagi ja on ka lapsel ohutu.