2002. aasta oli vaid enda rõõmuks harjutanud naisele pöördeline. «Sattusin juhuslikult kulturismiliidu laagrisse ja kuulasin seal mitmeid loenguid. Käisime kulturistidega jõusaalis ja seal ütlesid kõik: «Kuule, sul on juba ilma trennitagi kõhulihased näha!» Nii mõnigi soovitas võistlema hakata,» meenutab Esta.
Positiivsetest kommentaaridest kannustatuna pöördus ta kulturismitreener Oleg Andla poole, kes pakkus kohe, et kui naine hakkab võistlemas käima, saab ta ülikooli jõusaalis tasuta treenida. Rohkem polnudki vaja – Esta oli andnud jõusaalile käe.
2003. aasta kevadel astus naine juba lavale ja saavutas kohe ka esikoha. Toona olid kulturismi- ja fitnessivõistlused Eestis küllalt lapsekingades ja võistlejaid naiste seas nappis. Kategooriaidki oli valida vaid kaks: sportvõimleja tausta nõudnud fitness või kulturism. Nii võistles Esta konkurendiga kahekesi kulturismis.
2004. aastal jättis Esta võistlemise pooleli. «Kulturism on toitumise osas hästi raske ja ega naistel see lihas ka hästi kasva,» põhjendab ta. Neli aastat tagasi vedas tema poeg Edmund Pilt ema tagasi lavalaudadele. «Ütlesin, et kui sina hakkad võistlema, siis mina ka,» sõnas Esta. Enda jaoks jõusaali avastanud Edmund ei lasknud emal pikalt oodata ja peatselt astusid mõlemad lavale. Vahepealse ajaga olid kategooriad edasi arenenud ja naisi alale palju rohkem juurde tulnud.
Neli kilo sööb kohe tagasi
Esta asus võistlema body-fitnessi kategoorias, kus ei loe mitte suured lihased ja võimalikult madal rasvaprotsent, vaid lihaste proportsioonid, võistleja väljanägemine, atraktiivsus, lavaline hoiak. «Alguses ma kartsin, et see on pigem noorte missivõistlus, kus loevad rohkem soengud, küüned ja meik kui füüsiline pool,» sõnab Esta.