Külaskäik Püha külas elava Atsode abielupaari juurde mõjub nagu puhastustuli. Argipäeva tolmule ja ratsionaalsusele, kiirustamisele, võitlemisele ja saamisele suunatud elumudelile. Atsode juures saab jalustrabava tänulikkusega aimu, et maailmas on täitsa olemas veel sellised väärtused nagu ühtehoidmine, hoolimine ja armastus. See viimane on peategelane ja neil, kes seda sõna liiga pateetiliseks peavad, tasub lugemiseks ette võtta mõni teine artikkel.
Atsod - Johannes-Aleksander ja Valentina. Kaks hallipäist ja juba eluloojangul inimest. Mehel vanust 91 ja naisel 89. Neist 70 aastat on nad olnud koos. Abielus. Tänagi istuvad nad oma Püha küla Jussi talus kenasti koos ümmarguse köögilaua ääres. Kehaküljed tihedalt üksteise vastas, proua toetamas oma soonilist kätt abikaasa põlvele, mees jutukam, naine oma haigusest tulenevast kõnetakistusest pisut vaiksem, aga kõik vahele öeldud repliigid on humoorikalt tabavad. Lummav on näha sellist aastakümnetega tekkinud sidet ja orgaanilist kooseksisteerimist. Vaatan neid kui eksootilist kurioosumi ja ei saa vastu soovile küsida triviaalselt - mis on 70-aastase abielu saladus?
Armastus on....
«Kui 14. aprillil 1943 Ivanovos oma abielu registreerima läksime, küsis ametnikupreili, kas te ikka armastate üksteist. Ütlesin, et muidugi armastame, siis pani nimed kirja,» meenutab Johannes naerdes ametliku kooselu algust. «Enne polnud ma teda näpuotsaga puutunud ka, vot selline oli meie armastus,» lisab mees. Veel triviaalsema küsimusega, mis see armastus siis on, jääb Johannes hätta. «No see on olemas, aga seletada seda mina ei mõista,» nendib ta mõtlikult ja vaatab oma kaasat.
See suur sõna võibki tegelikult tähendada sedasama pilku. Või seda, kuidas Johannes hommikul Valentina hallid kiharad ära kammib, rebenenud kleidiserva kinni õmbleb ja tasakaaluhäirete all kannatavat kaasat pidevalt kusagilt püsti tõstab. Kuidas ta laupäevaõhtul naise saunalavale aitab ja õhtul telekat vaadates käe proua õlgadele paneb. Ja kui talvel on külm, siis voodis kolme teki all Valentina öösel kaissu võtab.
Või seda, kuidas paar hommikukohvi juurde kirglikult tamkat mängib (kolm käiku tuleb alati ette mõelda, kinnitab Valentina). Kuidas vanal mehel tänagi veel silm märjaks läheb, meenutades, kuidas esimesel abieluaastal kopsupõletikuga surma veerele sattununa tema noor naine viimasegi hilbu maha müüs ja kohaliku ministri juurde päästvaid rohtusid läks nõutama.
Või selles, kuidas vanahärra veel paar aastat tagasi proua ratastooli sättis ning Kadrioru parki ja lossi vaatama viis. Selles toonis, kuidas mees kinnitab, et Valentina olnud omal ajal Taksopargis töötades üle Eesti kõva automaaler, Leningradistki toodi Volgasid tema kätte värvimisse.
«Ei ole meie nende aastate jooksul eriti tülitsenud ega nõusid lõhkunud ega kotte pakkinud. Omal ajal, kui rahvatantsus käisin, siis Valju ikka veidi põrutas, et ma olla liiga kõvasti võõrast pihta pigistanud. Korra on ta munakausi ka aknast välja virutanud. No liiga kõvaks keetis neid mune ja mina neid ei tahtnud. Siis võttiski taldriku ja saatis akna poole, et kui ei kõlba, pole vajagi,» meenutab Johannes.
Ilusad inimesed kohtusid Ivanovos
Tegelikult on Johannes ja Valentina pärit põlvkonnast, kes on pidanud enamuse eluajast millegi eest või vastu võitlema. Toona, neljakümnendate alguses, mobiliseeriti Eesti poiss Johannes sõjaväega Venemaale - laevaga Leningradi, sealt loomavagunitega Moskva poole, edasi Ivanovo linna. Düsenteeriast räsitud Johannesest enam rindekõlbulikku ei saanudki - automehaaniku paberid Tallinnast taskus, putitas ta Ivanovos masinad. Nii hästi putitas, et pilt oli pidevalt autahvlil.
Ühel 1942. aasta päeval ilmus linna hulk plikaohtu venelannasid, samamoodi mobiliseeritud, tulid autoremonditehast ehitama. Johannes ütleb, et esiti teda nagu ei huvitanudki, kes need siresääred on, aga lõpuks võttis kitarri kaenlasse ja läks kaema. Ja pilk jäi pidama ühel blondil. Teda olla küll hoiatatud, et see tüdruk käib lennujaamas prantsuse lenduritega tantsimas, aga Johannes oli siiski müüdud mees.
Kuna vene keelt ei olnud ta siiski veel selgeks saanud, jalutati mitu kuud Valentinaga niisama. Siis said juba jutud räägitud ja 8 kuu pärast registreerimispaberid sisse viidigi. Ei mingit pulmapidu ega kleiti, aeg oli ju selline. «Mul olid vildid jalas, autokummidest tehtud punased kalossid otsas, Valentinal vanaema pruun palitu ja samamoodi vildid all. Ilm oli samasugune nagu sel kevadel siin Eestis. Aprill, aga külm ja tuuline,» mäletab Johannes. Pulmapiltigi pole albumis. Esimesed koos pildid on tehtud alles aastate pärast, kui pere juba Eestis elas. Kenad inimesed vaatavad neilt vastu - Johannes uhke härrasmehelikku soengu ja sooja silmavaatega, Valentina oma aristokraatlikult kõrgete põsesarnade ja läbitungiva pilguga. «Ilusad olime jah,» poetab Valentina vahele.
Tagasi Eestis
Enne, kui esimesed perepildid Eestis tehtud said, tuli marssida läbi raskuste. Nimelt tahtsid noored Ivanovost Eestisse tulla, aga kohalik ülemus ei soostunud Johannesesugust töömeest minema laskma. Nii sündis otsus, et Valentinal tuleb selleks ajaks sündinud pisipojaga ise Eestisse mehe vanemate juurde sõita. Üksipäini, keset sõjaaega, pisikese lapsega, absoluutselt tundmatusse linna? «No ma ju talle ütlesin, et Kadriorgu tuleb minna, seal on mu vanemad,» ei kahtlustanud Johannes hetkekski, et ta kange slaavi verega naine sellega hakkama ei saaks. Saigi. Oktoobripühadeks 1944. aastal jõudis Valentina, Moskva tüdruk, Tallinna. Kolme kuuga sai kohaliku keele suhu ja see aitas kergemini kohaneda ja ka mehevanematel poja venelannast naisega paremini leppida. Johannesel õnnestus noorikule aasta pärast järele jõuda.
Johannes sai linnavalitsusse autojuhiks, Valentina töötas peeglitehases, kingavabrikus, taksopargis. Sündis tütar Sirje. Oma pere ja suure suguseltsiga elati Kadrioru Weizenbergi tänava 5-toalises korteris. Kusagil 70datel hakkas paar otsima linnast väljas kohakest. Et teeks peenraid ja kasvataks lilli ja nii. See koht leitigi Püha külas. 3000 rublaga osteti maja, kus tänaseks juba neli aastakümmet elatud.
«Täna ainult tundub, et elame majas. Tegelikult elame nagu korvis, tuul keerutab majaseinte vahelt läbi,» viskab Johannes elurõõmsalt nalja. Maja remontijat temast jah napilt enam ei ole, vanus selline ja pensionirahast väga ei ehita ka. Aga omal ajal tehti Jussi talus ja aias tööd kõvasti. Kasvatati juurikaid ja lilli. Lilli käis Valentina siis Õismäe poe juures müümas. «Eluaeg on ta tahtnud poodi pidada, aga Vene ajal ju ei saanud,» nendib Johannes. Johannes ise möllis end Saue sovhoosi mehaanikuks tööle, palka sai vähem kui linnavalitsuses, aga hea kodu lähedal käia.
Ootamatult pisipoja vanemateks
Sel ajal, kuid Atsod end Püha külas sisse seadsid, olid lapsed juba suured, peremees-perenaine ise juba kuldses keskeas. Ootamatult sekkus elu vahele ja veel seitsmekümnestena sai paar endale pisipoja. Ei, ei olnud looduse apsakas. Kui, siis inimloomuste vingerpuss.
Nimelt tütre Sirje üks poolsõbranna juhtus koos Sirjega viimase vanemate poole külla, pojanääps kaasas. Paraku tõusis pisikesel Andreil palavik ja otsustati, et mis teda linna tagasi vedada, las kosub vanapaari juures. Ja edasi läks nagu halvas filmis. Poiss oli Atsode kostil kuu, siis teise, kolmanda. Alguses lapse ema käis mõned korrad, aga ühel hetkel sõitis žigulliga värava taha, tõstis mõned kompsud maha ja oli läinud enne, kui keegi jõudis reageeridagi. Ja nii jäigi. Valentina ja Johannes said omale kasupoja.
Jama oli muidugi ka, poisike oli ikka endast väljas, igatses ema ja ei saanud midagi aru. Tekkisid astmahood ja hirmud, aga saadi hakkama. Kuni jõudis kätte kooliaeg. Poiss 7-aastane, vaja ju kooli panna, aga ühtegi dokumenti polnud. Valentina võttis ühendust valla sotsiaalosakonnaga ja toonane lastekaitsespetsialist aitas asjad niikaugele, et kohus määras Atsod Andrei ametlikeks hooldajateks. Täna on temast saanud juba täisjõus mees ja paarile kohe päris poja eest. Oma bioloogilise poja matsid Johannes ja Valentina juba kolm kümmet tagasi, aga tütar Sirje ja kasupoeg Andrei on vanakeste jaoks alati olemas. Nagu ka kaks lapselast - Marko ja Martin, mõlemad täitsa vanaisa nägu ja tegu. Marko muide on populaarse metal-bändi Metsatöll trummar. Musikaalne on tegelikult kogu pere - Johanneski võttis veel oma 90. sünnipäeval kitarri kätte. Silma ja hinge rõõmustavad ka kahe lapselapselapse pildid kapiriiulil.
Atsode ühine 70-aastane tee on olnud lummav lugu ühtehoidmisest, hoolimisest ja mõista püüdmisest. Seal sees on nii palju elu eripalgelisi kihte. Töid ja kohanemisi, leina ja leppimist, võitluseid ellujäämise eest ja pärast, ootamatuseid ja hakkamasaamisi. Kõik see garneeritud elufilosoofilise huumorimeelega. Vastupidiselt Tammsaare kangelastele, tehtud töö ja nähtud vaev tõigi armastuse. Elu enda, lähedaste ja üksteise vastu.