Sten Sang: kui mahajäetu ei saa sõnumist aru

Sten Sang Foto: Erakogu

Olen oma vaheldusrikka suhtekarjääri jooksul sattunud nii lahkuja kui ka mahajääja rolli. Mis on nende tegelaskujude erinevus ja kuidas olukorraga toime tulla?

Meelde on jäänud ühe mu lugeja kommentaar, millest selgus, et mees nendib naiste ülemvõimu partneri valikul. Siinkohal esitan talle väljakutse ning vaidlen eluliste näidetega selle arusaama vastu.

Olin äsja täisealiseks saanud ning tulvil huvitavatest mõtetest ning pulbitsesin energiast. Tänu sellele kompotile võlusin samaaegselt enda kõrvale neli kaunist noort naist. Mitte kuidagi ei saanud sel hetkel olla valik ainult nende kätes, kuna kolm valimis olnud neiut pidid sügavalt pettuma, mil neljanda kasuks otsustasin. Usun, et palju on kinni nii välimuses kui ka põnevas isiksuses. Võrdselt leidub atraktiivseid naisi ja mehi, kelle ees potentsiaalsed kaaslased langevad nagu loogu ning loodavavad valituks saada.

Pooleteist aastat tagasi õnnistas elu mind mahajäetu nõmeda osatäitmisega. Võtsin ülesannet tõsiselt ning täitsin kõik haledad nüansid meeleheitel tagasitahtja rollis. Pommitasin eksi mobiilisõnumite ja halavate telefonikõnedega. Kirjutasin pikki eeposeid tema e-mailile ning kirjeldasin oma talumatuid hingepiinu. Mitte kuidagi ei jõudnud mu räsitud ajukesse, et teine pool soovib edasi liikuda minuta. Sel hetkel tundsin, kuidas kogu maailma must värv ja nukrus on minu hinge kokku valatud. Eriliselt tõmbas masenduse-kolli käima poplaulja Adele lugu «Someone like you». Seda pala sai kodus trenni tehes kaasa röögitud ning samal ajal peeglist nenditud, et trennihigi on jälle segunenud silmadest voolava kurbusega.

Kui päris aus olla, olen siiani solvunud ja vihane, et keegi julges mind maha jätta. Tegu kui selline jätab sisse prügi tunde. Justkui ei sobinud ma kaubaks ja olen visatud rämpsu sekka, et keegi mind sealt kunagi avastaks.

Tasapisi hakkasin uuesti suhtlema. Ning jätkasin ka uues suhtluses auväärse mahajäetu kandva peaosa mängimist. Seekord sattusin liiga viisaka neiu otsa, kes ei tahtnud otse öelda, et meil mingit tulevikku ei näe. Selle asemel algas peitusmäng, mis närvid seest tahtis süüa. Nimelt ei öelnud naine kunagi, et ei soovi kohtuda. Selle asemel esitas ta mulle geniaalse soolokava erinevatest perekondlikest kohustustest ning terviseriketest. Lõpuks olin keelduvaid sõnumeid saanud üle viieteistkümne omapärase sisuga.

Tundub, et sama mängu lootusetuks osapooleks on saanud üks hea meestuttav. Mõnda aega lävis ta uue naistuttavaga edukalt. Ühiselt veedeti lõbusaid õhtuid, kuni ühel hetkel hakkas naine eelistama oma sõbrannade seltskonda. Sõber sattus silmarõõmuga samale peole ning lisaks sõbrannadele tolknes laua ümber ka arvukalt kavalere. Kohtumisest keelduvaid sõnumeid saadab naine mu tuttavale siiani. Ainus, kes kogu mängu tagamõtet ja tõelist põhjust ei näe ega tunnistada ei taha, on mees. Naine on ilmselgelt valiku teinud ning võtnud vastu resolutsiooni selle mehega end edaspidi mitte siduda.

Kõrvalt olukorda hinnata on kergem. Eriti siis, kui omal on kogu see hale tragikomöödia kogu eheduses läbi elatud. Siiski ei suuda ma eemalseisjana sõbrale selgitada, et ta peab edasi liikuma. Ka mina ei soovinud seda mingi hinna eest teha, kui jäin mahajäetu austusväärsesse staatusesse kinni.

Mida aga tunneb inimene, kes loobub suhtest ebasobiva kaaslasega? Olles ka seda poolt tunda saanud, jagan mõned mõtted. Eelkõige tunneb mahajätja, et tahab vabadust. Olemasolev ei paku talle piisavalt pinget ja rahuolu ning tekitab pigem ebameeldivaid kohustusi. Mäletan, kuidas teatasin pärast kuuajalist läbikäimist teisele suhtepoolele oma otsusest. Seni emotsioonitusega silma paistnud neiu murdus ning hüvastijätukallistuse ajal valgusid silmad pisaraid täis. Ma ei teadnudki, et meie suhtlus naisele nii palju korda läks.

Seda ei tea paljud suhtest lahkujad. Nad ei tea, mida mahajääja tundma jääb.