Sten Sang: punased nelgid ja sefiiritort - kindel valik naistepäeval!

Sten Sang Foto: Erakogu

Reedel jõuab kätte kauaoodatud naiste lemmikpäev. Eriti tuliselt tähistati seda Nõukogude Liitu kuulumise ajal. Kas tollasest suurest pühast on tänapäeva veel midagi säilinud, arutab kolumnist Sten Sang.

Küsisin selle küsimuse oma naissoost sõbralt ning sain kuulda huvitavaid mõttekäike. Noor naine leidis samuti, et naistepäeva tähtsus on tunduvalt langenud. Varasemalt omas daatum lausa riigipüha staatust, kuid nüüdseks on see langenud sõbrapäevastki allapoole. Neiu tunnistas, et vaatamata naistele mõeldud päeva tähtsuse langusest, ootab ta siiski oma mehelt meelespidamist. Tema rõõmuks on kaasa varasematel aegadel kena žesti teinud ning kimbu tulipunaste roosidega üllatanud. Küsisin sõbralt, kas traditsiooniline punane nelk siiski asjalikum valik ei oleks? Sain vastuseks kiire naerupahvaku ning tõdemuse - enam hullemat valikut ei saaks üks õnnetu meeshing lillepoes teha.

Meenutan veidi nõukogudeaegseid naistepäeva pidustusi. Mäletan, kuidas kõik tänavad täitusid kiirel sammul lilletuutusid ja tordikarpe kandvatest härradest. Naised olid end selleks puhuks kenaks sättinud ning ootasid õhinal esimesi õnnitlejaid. Tundus, et mõnikord sattusid mehed ise veel suuremasse elevusse südamedaamile lilleõie andmisest. Oli selleks ju korrektne põhjus olemas - naistepäeva puhul võis ka vähe võõramale kaunitarile kimbu ulatada. Usun, et paljud tutvused ja kurameerimised said alguse just sel päeval. Mehed julgesid välja tulla tagasihoidlikust reserveeritusest ning naisedki muutusid tähelepanu pööramisest kelmikamaks.

Jäin mõtlema, kuidas oma naisele vääriline kingitus teha. Kirusin end vaikselt, et talle liiga tihti suvalistel päevadel lilli toonud olen. Nüüd ainult õie kinkimisest enam ju piisa. Kiirelt hakkasin meenutama, kas naine on kaubakeskustes ise millelegi viidanud. Kord ehteäris viibides meeldisid talle mingisugused kõrvarõngad. Ilmselt saab minu raskeks ülesandeks nende uuesti tuvastamine või teistsuguste valikul naise maitse tundmine. Uurisin ka sõbrannalt, millise kingi üle temal hea meel oleks. Välja pakuti kinkekaarti - et see on veidi romantilisem kui koos poodi minemine ja naise soovitu ühine ostmine. Tundes oma naist, saaksin sellise kingi peale ilmselt mingi väikse nohina. Nimelt armastab kaasa personaalset lähenemist ning eelistab mittemidagiütlevale rahakaardile iga kell kasvõi isetehtud kaarti. Õnneks mõned asjad elus ei ole veel ainult eurodes mõõdetavad.

Üllataval kombel ei olegi naised nii erinevad ja ka mu sõber nentis, et mehe oma kätega valmistatud üllatus mõjuks kordades intiimsemalt kui rahaline kink. Samas nentis sõber, et romantilisust ei saa vägisi kelleltki nõuda ning meest muuta õnnestub vaid väga järjekindlatel naisterahvastel. Tean üht eriti omapärast naishinge, kes mehega tutvumisel koostab nimekirja, mida temas muuta on vaja. Loetellu mahtusid kole soeng, moest väljas olevad rõivad ja liigne õlletarbimine. Usun, et paljudel abielunaistel on õnnestunud elukaaslane kenasti välja dresseerida. Iseasi, kui õnnelik selline kooselu on, kus juba suhte algusest peale ei olnud üks pool teisega rahul.

Õnneks ei ole eesti naise elu nii kängitsetud kui mõnekümned aastad tagasi. Käitumisõpikus nõukogude naisele leiduvad read, kus kästakse lapsed rivistada mehe kojutuleku puhul Võimalusel soovitatakse naisel end kaunistada pearätikuga ning vaikides mehele õhtusöök ette kanda. Eriti kurioosne on soovitus mehele - pärast armatsemist võib naine tahta üksi olla ja nutta. Enamik lugejaid õnneks ei mäleta selliseid aegu, kuid kunagi olid need reeglid nii mõneski peres kehtivad.

Loodan ka sel aastal lumemärgadel tänavail näha arvukalt lillekimpudega kiirustavaid mehi. Veel enam loodan näha naeratavaid ja meelespeetud naisi. Ainult tõelise naise kõrval saab mees olla tõeline mees. Hoidkem meie naisi õnnelikena. Ilusat ja lillerohket naistepäeva!