Pirgit Toomel kirjutab sellest, kuidas ta vallaline sõbranna proovis oma õnne ning üritas ta meest endale võita.
Pirgit Toomel: sõbranna läks kadedusest lolliks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Issanda loomaaed on kirju ja mõnele inimesele lihtsalt meeldib oma naabritega võistelda. Kui kõrvalmaja elanikud ostavad endale uue auto, siis peab saama veel ägedama auto. Kui sõber soetab uue maja, siis tekib mõte, et võib-olla oleks vaja ka endale paremat elamist. Teisel uut telekat nähes, tahaks ka enda vana viimase mudeli vastu välja vahetada jne. Need on lihtsad näited materiaalsetest asjadest, kuid sellega kadedus lähedase heaolu ja edu üle ei piirdu. Keerulisemaks muutub olukord siis, kui hakatakse võõrast õnne himustama. Inimesed on hullud, eksole?
Minu jaoks on iseenesest mõistetav, et kui ma olen kellegagi koos, siis kaasan teda enda ellu nii palju kui võimalik. Ei ole midagi paremat ühistest õhtusöökidest sõpradega, kus kõik naudivad seltskonda, armastavad minu kaaslase nalju ja on siiralt õnnelikud meie üle. Vähemalt ma lootsin seda. Ilmselgelt kõik ei ole alati nii ilus ja roosiline nagu muinasjuttudes. Olete avastanud end olukorrast, kus sinu õnn on teise inimese õnnetus? Sel lihtsal põhjusel, et kadedus poeb põue.
Pikemalt keerutamata - sõbranna otsustas minu mehele küüned taha ajada. Algul mõtlesin, et nad on lihtsalt teineteist omaks võtnud ja minul ka hea meel, kui mulle lähedased inimesed omavahel hästi läbi saavad. Teadsin, et nad on sina peal, aga ei osanud kunagi kahtlustada, et selle taga võib midagi enamat olla. Vähemalt ühel nendest. Pealegi, mis mul saaks suhtlemise vastu olla, kui oleme üks seltskond.
Olukorra tegi veel põnevaks asjaolu, et tüdruk elab meiega samas majas. Seetõttu oli tal lihtne meie ukse taha tulla ja end ise külla kutsuda. Lisaks lõppevad minu tööpäevad üpris hilja. Eks seal oli ka olukordi, kus ma koju jõudes leidsin nad näiteks koos süüa tegemast. Samas ei ole midagi paremat, kui pärast rasket tööpäeva soe toit laualt leida. Järgi mõeldes olen ma ikka kergelt äraostetav ka.
Kord palus ta abi arvuti parandamisel. Siis vajas süda kurtmist ja neid vabandusi jätkus veelgi. Üks moment tundsin end häiritult, kuid ainult sellepärast, et privaatsusest hakkas puudu jääma. Siis aga lõin käega. Ma tean, kui rahutu hing ja hädapätakas ta oma elu korraldamisel on. Mina see-eest olen õnnelikus suhtes, kus mind ka väärtustatakse. Ma tean, et siin ei riskitaks millegagi, et minust ilma jääda. Elukogemust on ka piisavalt.
Üks kord pidin töö juures ühe projekti lõpetamise tõttu öötööle jääma. Vähemalt arvasin seda enne, kui meile pikendust anti. Koju jõudes öeldi mulle, et meid kutsuti paar korrust ülespoole sööma. Läksime, koputasime ja ukse avas minu kallis sõbranna... pesuväel! Ma punnitasin silmi, olin paar sekundit vait ja siis lihtsalt hakkasin südamest naerma. Ega seal pikemat juttu ei olnudki. Uks löödi suurest ehmatusest punastades kinni, sest kutse oli ilmselgelt ühele. Millised trikid!
Ausalt öeldes ma ei oska seisukohta võtta. Kes siin süüdi on? Tegelikult olin mina see, kes alalõpmata pläkutas oma ideaalsest printsist. Teate küll armunud naisi, kes mitte kuidagi ei suuda oma rõõmu endale hoida. Kõik vajab jagamist. Niisiis rääkisin talle meie imelistest momentidest ja armsatest olukordadest. Põhimõtteliselt tegin ma väga head müügitööd. Egas midagi. Nüüd mul on naljakas lugu, mida elulõpuni mäletada. Temal aga mälestus, mida häbeneda. Kui nüüd natuke kurjem olla, siis küsiks, kui madalale võib inimene meeleheites langeda? Soovitusena oskan öelda vaid, et hoidke vallalised sõbrannad oma suhetest eemale.