Sten Sang: jõulurõõmu asemel jõuluõnnetus

Sten Sang Foto: Erakogu

Öeldakse, et endeid tasub märgata ning püüda neid lahti seletada. Meile pildus saatus mitmeid vihjeid, enne kui traagilise sündmusteahela vallandas.

Tõstsin õhtul oma kodus enne magamaminekut naisele kuuluva korteri võtme lauale. Võtsin plaani ülehomme külla minna ning unustamise vältimiseks panin selle silme alla. Imelikul kombel olin võtmehoidjaks valinud elektri- ja tuleohutuse logoga ripatsi.

Hiljuti vahetasime tema vana puidust korteriukse uue metalse vastu. Tundsin väga suurt sisemist soovi selle sinna kiiremas korras paigaldamiseks. Nagu hiljem selgus, mängis see meie õnnetus loos väga määravat rolli.

Vähkresin kogu öö ja vaatasin pidevalt mobiililt kella. Viimati tegin seda veidi enne kahte öösel. Napilt poole tunni pärast hakkasid mu hääletule mobiilile tulema naise kõned. Ta oli end paanikas tagumisse tuppa sulgenud ning ootas päästjaid. Õhku jäi järjest vähemaks, akna link oli varasemast ajast puruks ning seda avada ei saanud. Avamisest poleks sel hetkel ka erilist kasu tekkinud, kuna tegu oli teise korrusega. Lisaks oleks hapniku juurdevool tuld vaid suuremaks paisutanud.

Naisega juhtunust kuulsin mõned tunnid pärast tulekahju avastamist. Vaatasin järjekordselt kella ning nägin tema vastamata kõnesid ja sõnumit. Esimese hooga arvasin, et keegi lähedastest on ootamatult surnud. Me üldjuhul ei harrasta mingeid öiseid kõnesid ja tema seekordsed helistamised mõjusid muret tekitavalt.

Esimese hooga ei saanud ma aru, milline maja üldse põlema oli läinud. Kas oli tegu vanemate majaga või naise kortermajaga - võttis aega, enne kui info pärale jõudma hakkas. Huvitaval kombel keskendusime oma vestluses rohkem rikutud materiaalsele väärtusele. Olime äsja remondiga alustanud ja vaid üks ruum oli veel pooleli. Võimalik, et vaim tõrkus tunnistamast, et see tulekahju oleks napilt võtnud mulle kõige kallima inimese elu.

Tuli oli alguse saanud napsulembese naabri korteri poolt. Ühine väliskoridor täitus kiirelt süsimusta vinguse tossuga. Kuumus tõusis nii suureks, et sulatas uue metallukse tihendid ning purustas uksesilma klaasi. Hiljem selgus, et naabri puidust uks oli tules hävinud. See asus elukaaslase korteri sissepääsust napi poole meetri kaugusel... Naaber sellest õnnetusest eluga ei pääsenud.

Vahepeal elukaaslane küsis telefonis, et kuhu ma kadusin ja miks nii vaikne olen. Ma ei suutnud talle lihtsalt midagi vastata. Pisarad voolasid padjale. Ma ei saanudki aru, kas need tulid kergendusest, et naisega kõik korras on või hirmust, mis oleks võinud juhtuda.

Saime esimesest emotsioonist üle ning tähelepanu eemale hajutamiseks hakkasime ruttu uusi ehitusplaane sepitsema. On teada fakt, et otsusekindlus ja aktiivsus aitavad paremini kriisist välja, kui šokki langemine ning loidus.

Kiirelt hindasime kahjud üle ning arvutasime uue eluruumi viimistluseks vajalikud materjalikulud. Olime nagu kaks väikest ehitusinseneri - mina äranutetud padjaga ja tema oma tahmaste riietega. Ilmselt sinna korterisse me kumbki enam elama asuda ei soovi. Halvad mälestused kaaluvad muud plussid üles ning kogetud hingeline trauma ei parane nii kiirelt.

Võin öelda, et meie pere jõulud mööduvad taas kibekiire remonditähe all. Lisaks tundub, et saime mõlemad oma kingi sel aastal varem kätte. Naisel on võimalus edaspidi tähistada oma järgmisi sünnipäevi ja mina jään tänulikuks saatusele, kes mulle nii armsa inimese elu säästis.