Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Raske lapsepõlv muudab tüdrukute aju

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Psühholoogid teavad pikka aega, et elu alguses kogetav stress võib hilisemas elus tekitada nii vaimseid kui kehalisi muresid – depressiooni, sõltuvushäireid, rasvumist ja südame-veresoonkonna haigusi.

1989. aastal hakkas psühholoog Marilyn Essex USAs Wisconsini osariigis koguma andmeid perede olukorra ning pereliikmete tervise kohta, kirjutab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Praeguseks on uurijate käsutuses sadade laste andmestik nende sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni. 2002. aastal avaldas Essex esimese nendel andmetel põhineva analüüsi.

See näitas, et imikutena rasketes tingimustes elanud lastel – olgu põhjuseks siis ema depressioon, vanematevahelised lahkhelid või rahamured – oli neljandal eluaastal süljes väga suur hulk stressihormooni kortisooli. Kaks aastat hiljem tekkisid paljudel sellistel lastel käitumisprobleemid.

Essexi töökaaslase Richard Davidsoni uus uurimus arendab teooriat edasi ja väidab, et lapseea kõrge stressihormooni tase muudab eelkõige tüdrukute aju kujunemist ning mõjutab neid ka täiskasvanuikka jõudmisel.

Davidson kasutas katsealustena 18-aastasi noorukeid samast valimist. Teadlane uuris ajukuvamise abil nende ajuaktiivsust.

Lapseea kõrge stressihormooni tasemega tüdrukute ajus olid emotsioone töötlevate ajuosade vahelised ühendused väga nõrgad. Ühtlasi kannatasid paljud neist ärevushäirete all. Poistel sellist seost ei esinenud.

Davidsoni kinnitusel põhjustavad esimeste eluaastate rasked kogemused osadel tüdrukutel hormonaalseid muutusi, mis omakorda tekitavad ebanormaalseid närvirakkude vahelisi ühendusi.

Need võivad viia ärevushäirete ja depressiooni tekkimiseni. Just see võib selgitada, miks esineb naistel tihedamini masendust ja ärevust kui meestel.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.

Tagasi üles