Kolumnist Pirgit Toomel kirjutab vastuseks oma eelmisele loole, et enda sisetunnet tuleks usaldada, sest nõnda võib kohata väga erilisi inimesi.
Pirgit Toomel: jah muinasjuttudele!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kontrollin, kas minuga täna juhtunud muinasjutt vastab tõele» on sõnum, mille saatis mulle juhuslik tutvus baarist. Ei osanud sellele kohe vastata. Kunagi uskusime kõik muinasjuttudesse, kuid siis juhtus midagi, mis selle purustas. Ilus sõnum, kuid sügava sisuga küsimus, mis pani mind mõtlema. Kas sina usud õnnelikke lõppe ja printsi valgel hobusel?
Mõtlesin natukene ja teatasin oma sõbrannale, et võtsin salapärase mehega ühendust. Saame õhtul kokku. Ta vaatas mind väga kritiseerivalt, üritades mind järgmisest pettumusest päästa. Kuid mida saab halba olla inimesega tutvumises ja õhtusöögis? Rumalus oleks eelarvamuste tõttu mitte kohtuda ja seda olukorras, kus mul ei ole mitte midagi kaotada.
Õhtuks riideid valides otsustasin, et usun muinasjuttudesse, ilusatesse momentidesse ja headesse inimestesse. Ma ei usu deemonitesse ja koletistesse enne, kui ei seisa nendega vastastikku. Ma olen enda elu kunstnik, maalides iga päev ümbritsevat maailma. Loon endale ümbruskonna, millesse saan uskuda. Näen elu värvides, mis vastavad mu emotsioonidele ja suhtumisele. Milleks elada kohas, kus kõik värvid on sünged? Rumalus on ette muretseda ja olla õnnetu, oodates halvimat. Tuleb anda võimalus parimaks.
Positiivselt meelestatud, läksin kohtuma printsiga valgel hobusel. Kõik oli tema poolt ette planeeritud. Esimesed paar tundi jalutasime mööda linna. Ta tutvustas mulle Tallinna arhitektuuri, viis mind kohtadesse, mille olemasolust ma ei olnud teadlik ja jutustas müüte linnast. Selgus, et üks tema hobisid on arhitektuur, mistõttu oli tal lihtne mulle muljet avaldada. Ta oli rõõmsameelne ja optimistlik mees, kuid meie jutuajamine oli kui töövestlus. Iga minu liigutust ja lauset analüüsiti. Lasin tal seda teha momendini, mil ütlesin, et ta on kontrolliv. Edasi läksime restorani. Sain aru, et tema plaan algul jalutama minna oli ainult selleks, et vaadata, kas tasub üldse minuga sööma minna.
Ma ei tea, kas see tulenes restorani atmosfäärist või heast toidust, kuid lõpuks ei saanud mõlemad üksteiselt silmi. Jutustasime, naersime ja olime üllatavalt avameelsed. Rikkusime kõiki esimese kohtingu reegleid. Küsis mitu plommi mul suus on, kui vanalt süütuse kaotasin, kas olen avalikus kohas seksinud jne. Lõpuks rääkis ta mulle, et on lahutatud. See ehmatas mind, kuid kuuldes põhjust, ei saanud teda hukka mõista. Ta ütles, et ei ole kunagi olnud naistemees ja otsib ka praegu enda lastele ema. Ta ei ole huvitatud lühiajalistest romaanidest ja muudest rumalustest.
Teda kuulates jäin mõtlema, et tegemist on mehega, kes on iga naise unistus. Otsib suhet, soovib luua perekonda, on tark ja lõbus. Armastab reisida ja on seiklushimuline. Lapsi tal ei ole. Olime täiesti ära unustanud ümbruse momendini, mil meil paluti lahkuda. Restoran oli suletud. Ta haaras käest, vaatas mind säravate silmadega, suudles mind ja ütles «sina oled see». Kuidas ta võis seda nii ruttu ütelda? See mees on hull. Palusin end koju saata, lükates tagasi ettepaneku tema juurde minna. Olin kindel, et ta ei võta minuga rohkem ühendust. Tasuta õhtusööke ei ole olemas ja ilmselgelt riivasin tema eneseuhkust.
Hommikul sain sõnumi küsimusega, et kas ta võib minuga päeva koos veeta. Ma ei uskunud seda enne, kui nägin oma silmadega. Ta jättis töö, kohustused ja kõik muu ning tuli täpselt kell 12 päeval minu maja ette. Tema hullumeelsus ja pöörasus suutis isegi minu panna unustama igasugused kõhklused. Käitusime kui kaks teismelist. Ta laulis ja luges mulle luulet. Jalutasime näod naerul ja silmis sära. Suutsime kahe päevaga ära armuda ja üksteist imetleda nagu lapsed. Ta on mees, kes ilmselgelt elab emotsioonidele. Impulsiivne romantik, kes naudib, kui suudab teise inimese naerma panna.
See oli meie viimane õhtu koos. Järgmisel päeval pidin minema kahe nädalasele tööreisile. Tema lahkub samuti kahe nädala pärast. Teadsime, et ei näe üksteist rohkem. Kummaline on see, et kui inimestel ei ole aega kaotada, avatakse end palju rutem. Tundeid ei varjata ja nauditakse igat momenti kui viimast. Võiks ütelda, et lühiajalised, intensiivsed romaanid on palju emotsioonirikkamad kui mõni pikem suhe.
Üksteisega hüvasti jättes saime aru, kui palju juba teineteist igatseme. Ta palus mul enda piletid unustada ja lubas mind ise sihtkohta viia, üteldes, et nii võidame aega ja saame kauem koos olla. Ma ei kõhelnud hetkegi. Kokkulepe oli olemas. Usute märkidesse? Autoga sõites ja üksteiselt käest kinni hoides tuli raadiost Frank Sinatra lugu «Strangers in The Night». See laul ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Kummaline, mismoodi üllatused ilmutavad end siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Momendil, mil oled alla andnud ja usu kaotanud. Võib-olla muinasjutud siiski eksisteerivad ja tõeline probleem seisneb selles, et liiga paljud inimesed kasvavad suureks?