Kolumnist Pirgit Toomel kirjutab sellest, kuidas ta kohtas baaris üht omapärast ja meeldejäävat meest ning küsib lugejatelt nõu, kas sellise mehega oleks mõtet veel kohtuda.
Pirgit Toomel: kas muinasjutud on olemas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihtne valem õnneks on omada vastassoost sõpra, kellega saate avameelselt rääkida enda vallalise elu kogemustest. Keegi, kes oskab kõige tõsisema olukorra naljakaks rääkida ja kellega naerate pisarateni. Jagate üksteisele vihjeid, kuidas tähelepanu tõmmata, kohtingul käituda ja mida selga panna. Esimene mulje on kõige tähtsam ning saab alati alguse välimusest. Punane kleit pidavat olema parim valik võitmaks mehe tähelepanu. Otsus riietuse osas oli nädalavahetuseks tehtud.
Siht silme ees, läksime sõbrannaga pealinna vallutama. Otsustasime õhtut alustada baarist ja järgnevad plaanid teha impulsiivselt. Kui kokteilid olid lauale toodud, tulid ka esimesed härrasmehed end tutvustama. Pärast lühiajalist jutustamist otsustasime nendega ühineda ja ühe laua taha istuda. Rääkisime mitu tundi ja õppisime üksteist tundma. Hiljem külastasime teisi baare, sõime, jõime ja tantsisime. Kõik oli tore momendini, mil minu vestluskaaslane kutsus mind hotelli. Tegelikult see ei üllatanud mind, paraku lõppevad enamus tutvused baarist taoliselt. Jätsin viisakalt hüvasti ja lahkusime. Mis seal siis ikka, vähemalt oli paar tundi huvitav. Kuid see ei olnud üheöö suhe, mida otsima läksin.
Sõbrannaga varajast hommikusööki süües ja õhtu üle muljetades, märkasin üht meesterahvast. Ta kandis ülikonda, nägi soliidne välja ja ilmselgelt otsis endale naist. Vaatas mööduvaid tüdrukuid ülevalt alla, alt üles ja hindas nende välimust igast küljest. Üks moment tõstis käe, hüüdis, lehvitas ja kutsus kellegi enda juurde. Arvasin, et nägi tuttavat sõbrannat, kuid siis sain aru, et tegelikult oli tegemist võhivõõra naisterahvaga. Nad said alles tuttavaks. Selge, sellele mehele meeldib elada momendis ja nautida elu. Ta vaatas naise intiimseid kehaosi nii avalikult, et isegi mina naersin valju häälega.
Mõtlesin, kui ta armastab nalja teha ja selline elunautija on, võibolla peaks temaga ise minema juttu rääkima. See oleks lõbus. Jagasin oma ideed sõbrannale, mille peale mulle öeldi, et raiskan ainult oma aega ja tegemist oleks järgmise veaga. Mees, kes lihtsalt naudib oma elu, ei võtaks mind kunagi tõsiselt. Oih – ta nägi, et vaatasin teda! Kohmetu moment, kui pilgud kogemata kohtuvad. Naersin natukene ja vaatasin uuesti, misjärel meie pilgud kohtusid teist korda. Ta tuli koheselt meie lauda ja tutvustas ennast. Enesekindlust tal on!
Tegemist oli väga naljaka inimesega. Ta luges üles koheselt enda ettevõtete nimed, saavutused ja muu säärase. Ütlesin talle peatselt, et ta vabandaks minu otsekohesust, kuid mind ei huvita jutud tööst ja ettevõtetest. Selleks, et mulle muljet avaldada, peaks rääkima lugusid enda elust, jättes kõrvale igasugused jutud rahast, ärist jne. Ma hoolin emotsioonidest. Pean tunnistama, et ta oli väga üllatunud. Kuid minu jaoks tõusis jutu kvaliteet märkimisväärselt.
Kuna tegemist on enesekindla elunautijaga, otsustasin kasutada temaga suhtlemisel veidi ülbemat ja julgemat stiili. Olin otsekohene ja ütlesin, mida arvan temast. Vastuseks öeldi mulle «daam, sa lõhnad nii hästi». Väga naljakas ja omamoodi inimene. Tantsisime, rääkisime ja naersime momendini, mil sain aru, et olin sõbranna unarusse jätnud. Aeg oli lahkuda. Ta vaatas mulle otsa ja ütles «sul on võrratud silmad».
«Ära mine!» öeldi, kui hakkasin lahkuma, misjärel andsin talle enda visiitkaardi ja ütlesin, et kui ta tõesti tahab mind veel näha, siis ootan kutset restorani. Ta vaatas mulle õnnetu näoga otsa, küsides «mis mõtet on kohtuda, kui ma ei ela tegelikult siin ja lahkun paari nädala pärast sõites teisele mandrile». Kas ta tõesti ütles seda? Seejärel küsis ta: «kas sa koliksid minu pärast Ameerikasse?» Vaatasin üllatunult otsa ja sõnasin kohmetult, et kui oleme teineteise jaoks õiged, siis kolin. Üllatasin ennast ka. Kas ma tõesti ütlesin nii ja koliksin tema pärast teise riiki, jättes oma elu?
Kes ta on? Mees, kes nuusutab mind? Selle asemel, et vaadata minu tagumikku, ütleb, et mul on ilusad silmad. Ta palus mul mitte lahkuda, et rohkem rääkida ja tantsida. Saades minu telefoninumbri, küsis, kas on mõtet üldse kohtuda, kui ta lahkub riigist kahe nädala pärast.
Tema isiksus ei ühtinud minu esmamuljega temast. Tõsi, punase kleidiga on võimatu märkamatuks jääda, kuid tema isegi ei märganud seda. Lihtsalt vaatas mulle otsa ja imetles minu silmi. Jah, see mees jäi mu mõtetesse. Magama minnes sain sõnumi sisuga: «kontrollin, kas see muinasjutt, mis minuga täna juhtus, vastab tõele?»
Ma ei osanud sellele vastata, sest ei ole suutnud otsustada, kas usun muinasjuttudesse või mitte. Mul ei ole olnud kunagi suurt usku baaritutvustesse. Kuid tema oli teistsugune. Mida teha? Kas peaksin temaga välja minema või unustama ta, nagu esimesed härrasmehed õhtupoolikust?