Merle Palmiste tüürib kirgliku rahulikkuse poole

Merle Palmiste Foto: Raigo Pajula

Näitleja Merle Palmiste astub Ugala uues suvelavastuses «Ööhaigur» üles endise kriminaalina – ja tal on seadusega pahuksis suguõdedele edastada oluline sõnum.

Glamuurne näitlejatar, Eesti seksikaimate jalgade omanik, Eesti kauneim naine – see on vaid väike osa pealkirjadest, mis Eesti Draamateatri näitleja Merle Palmiste (41) nime guugeldades arvutiekraanile tekivad.

Merle on tõesti üli-, lausa ürgselt naiselik naine, kes ei häbene olla kaunis, naudib tähelepanu ning julgeb – erinevalt enamikust naissoost ametikaaslastest – tunnistada, et talle meeldibki glamuurne olla.

Tõepoolest, kuigi andekuse mõõdupuuks pole juba ammu väljaveninud kampsun või lohakalt õlale visatud sall, julgevad vähesed eestlased olla sellised, nagu tahavad. Jah, ka Merle möönab, et rollidest ei pääse temagi igapäevaelus üle ega ümber, ent ikkagi on tähtis suuta jääda iseendaks. Pealegi, ega absoluutsest ümberkehastumisest saa isegi näitlejate puhul rääkida, ikka tuleb tegelaskujule sobivat iseenda seest otsida.

Merle on praegu õnnega koos, sest Olustveres eile esietendunud Ugala lavastuses «Ööhaigur» kehastab ta äsja vanglast vabanenud naist – roll, mida teatris harva mängida saab. «Endal on küll huvitav, ja ma ei räägi seda suusoojaks,» tunnistab ta. Juba mais alanud proovitsükkel on tema sõnul ka ülimalt viljastavaks kujunenud, mõjub ju uus keskkond igale loojale virgutavalt.

Seda enam, et just Ugalas tegi ta teatritudengina oma esimesi samme. «Kui oled ikka 20 aastat tagasi siinsamas esimesi katsetusi teinud ja Viljandis tudengina elanud, siis justkui kõnniks lapsepõlveradadel, kus iga kivi, põõsas või puu midagi räägib,» ütleb ta.

Kui leiate aega, vaadake rahvusringhäälingu arhiivist 15 aastat tagasi salvestatud usutlussaadet «Siin ja praegu». Te veendute, et kui meie teiega oleme aastatega muutunud, ja kohati drastiliselt, siis Merle küll mitte. Vähemasti väliselt. Millised on aga arengud näitlejanna sees, sellest temaga Viljandis rääkisimegi, saateks lakkamatu vihmakrabin.

Aastal 1998 ütlesid saates «Siin ja praegu», et igatsed mängida keskealisi naisi. On see unistus lõpuks täitunud?

(Naerab.) Tundub, et vist küll! Noh, eks ma olin siis noorem... Pidasin toona silmas huvitavaid rolle.

Mõtlen tihti baleriinidele. Draamateater asub ju Estonia kõrval. Imetlen nende pühendumust, nad valivad ju endale juba lapsepõlves elukutse. Aga kui 40ndates või 50ndates draamanäitlejal on käes kõige magusam aeg – on välimust ja kogemust, saab mängida suuri ja võimsaid rolle –, siis baleriinid hakkavad sel ajal pensionile minema.

Kaalusid ju ka ise kunagi showtantsija elukutset?

Ma ei tea, mida ma praegu teeksin, arvan, et olnuksin tantsija, ju siis oleksin ehk tige pensionär.

Selge on ka see, et kui mul ühel hetkel teatris huvitavat tööd poleks, teeksin midagi muud. Kui noorena mõtled, et näitlejaamet, see on midagi väga erilist ja ainult väljavalitutele, siis juba ammu ei arva ma nii. Iga amet on võimas, kui seda südamega teha.

20 aastat Eesti Draamateatris pole sind ära tüüdanud?

Tead, ma olen vahel selle peale mõelnud. Inimesed armastavad ju rääkida, et mingi aeg või ring on elus täis saanud. Aga mina ütlen ausalt, et mul pole seda tunnet tekkinud. Võib-olla just sellepärast, et olen saanud palju ka mujal teha – seriaalides, teistes teatrites. Oma teatriski on palju huvitavat tööd olnud, pole tekkinud tunnet, et ootan ja ootan ja mis ma siin istun. Mul on väga vedanud.

«Ööhaigrus» kehastad äsja vanglast vabanenud naist. Mis sind selles rollis köidab?

Arvan, et kurjategijaks ei sünnita, kurjategijaks saadakse. Aga miks? Mis viib ühe naise nii kaugele, et ta muutub vägivaldseks, on isegi valmis tapma? Sellised naised on elus ikka väga haiget saanud. Väga, väga haiget saanud. Loogiline jätk on vangla, vanglaelu oma vanglaseadustega. Väga julm! Kui sa vanglast lõpuks välja saad ja tahad keerata elus uut lehekülge, siis kas see on võimalik? Kui lihtne või raske on tavaellu naasta, kui mängu tuleb juhus?

Tükis on tähtis ka andestamise teema. Et pead andestama kas või iseenda pärast, et eluga edasi minna. Väga äärmuslik ja teistmoodi maailm. Kuid olen õnnelik, et sellise materjaliga Viljandis kokku puutusin.

Mõtlesin kohe alguses, et ega pea kõike omal nahal järele proovima, et rollis seda õiget tunnet kätte saada. Seda polegi vaja – pead kasutama kujutlusvõimet, saamaks oma tegelaskuju psüühikale pihta. Kõige hullem näitlejale on suhtuda oma rolli üleolekuga või vastupidi, teda idealiseerides või talle kaasa tundes. Ideaalis poed selle inimese sisse ja püüad teda mõista, mitte anda hinnanguid.

Mil määral oleksid ise võimeline seadust rikkuma?

(Mõtleb kaua.) Kõik oleneb konkreetsest olukorrast. Kui ikka laps on näljas ja sul pole kuskilt raha võtta, no – läheksin küll prügikasti.

See pole ju seaduserikkumine?

Noh, oleksin ka valmis poest leiba varastama. Ma arvan küll. Teatud tingimustel kindlasti.

Prükkariks saamine käib samuti väga lihtsalt.

Eriti tänapäeval. Kõigepealt kaotad töö, siis pangaliisinguga soetatud korteri... See käib lihtsamalt, kui arvata võib.

Sina seda ei karda, kuna oled piisavalt kindlustatud?

Elus võib kõik muutuda sekundipealt. Me ei tea, mis saab hetke pärast.

Oled üsna spontaanne inimene?

Tundub küll, jah.

Mul oli just puhkus, ja mul pole ammu sellist puhkust olnud! Füüsiliselt ma kusagil eriti ringi ei rännanud, aga spontaanne oli see ikkagi, sest tegin kõike, mida tahtsin. Tegin asju, mis tunduvad kõrvaltvaatajale mittemidagitegemisena. Aeg voolas, ühtki kohustust ei olnud, lugesin raamatuid, jalutasin, koristasin... Vaimule mõjus see väga hästi. Et aeg voolab, ja las ta voolab, kuskile pole kiiret... Tegelikult käid sa vaimus hästi kaugel ära. Ja enda sees. Oled hetkes, siin ja praegu, ning vaatad, mida elu sulle toob, liigud ja kulged ja ei tõmble, ei rapsi.

See ongi vabadus?

See on vabadus, jah.

Ja seenel käisin sõpradega...

Facebookis oli näha jah, et Merle Palmistel kukeseened juustesse seatud...

(Naerab lõbusalt.) Jah! Mulle meeldib väga ka rabas käia. Korjasime kukeseeni, ja ühel hetkel vaatan – mets muutub hõredamaks ja sattusingi raba äärde. Geniaalne! Ja siis leidsin murakaid. See oli suve kaunimaid hetki.

See ei lähe eriti kokku sinu nime guugeldamisega kergesti tuleval sõnapaaril «glamuurne näitlejanna»?

(Naerdes.) Oot, oot, ma vaidlen sulle vastu. Ega glamuur ole ainult väline sära ja hiilgus, see hakkab eelkõige seestpoolt, mõtlemisest. See on see, kui oskad ilusaid hetki näha, väärtustada, neid nautida. Hetki, mis on argipäevast kõrgemal. Lähed metsa, leiad need kukeseened, oled õnnelik, sead need juustesse, teed pilti – saad aru, see on puhtaim glamuur, see on ökoglamuur!

Tähtkujult oled Skorpion, aga mis «loom» sa tegelikult oled?

(Mõtleb kaua.) Teatrikooli loomaaia-etüüdis mängisin ronka, aga seda osalt ka seetõttu, et ronk käib ju kahel jalal... (Naerab.) Mulle meeldivad kassid, meeldivad maod, kuigi pelgan neid...  

Aga kes ma ise olen? Tead, nagu see inimese elu on – aeg-ajalt olen uhke kotkas, tõusen uhke kaarega lendu; kui midagi ei meeldi, siis olen uruhiir, istun ja krõbistan kodus küpsist; siis kass, kes kõnnib omapead; siis koer, usaldav ja truu... Ma olen nagu loomaaed!

Mulle on loomuomane teatud kirglikkus, must ja valge. Saad aru, see on nagu kaasa antud.

Äkkviha ja äkkrõõm. Kuid mida aeg edasi, seda enam mõistan, et mind on hakanud paeluma rahulikkus, ehkki sellele on lähedased sellised mõisted nagu ükskõiksus, tuimus, hoolimatus, neutraalsus. Aga need on iseasjad. Seesmine rahulikkus võib aga olla ka kirglik rahu. Vaat see on viimase aja märk ja sinnapoole ma püüdlen. Siia kuulub ka tasakaalukus ja teatud konservatiivsus, sisemine naeratus ja tolerants.

Ja tead, mis mulle veel väga meeldib. See, et inimese arengut näitab suhtumine teistesse inimestesse. Väga ilus ütlemine.

Milliseid asju sa kunagi ei teeks?

Selle kohta on ilus ütlemine: ära iial ütle iial! Kui midagi väga eitad, siis elu on näidanud, et nagunii satud samasugusesse olukorda, samasse käitumismustrisse, mida sa kunagi ei mõistnud. Siis näed, et kõik on võimalik.

Kardad sa kõrget vanadust?

Mis ma sest praegu kardan, võib-olla ma ei elagi nii kaua. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis ma ei mõtle sellele praegu. Ja miks peakski?

Hiljuti oli televiisorist üks saade, kus näidati saja-aastast prouat ning temalt küsiti, mis on hommikul esimene asi, mida teete. Noh, ega ta suurt midagi jaganud ja oli selline tragikoomiline, ja siis mõtlesin, et kas see kaua elamine ongi eesmärk. Ega me ise selliseid asju saa valida, aga tahaksin, et kui nii läheb, siis mul oleks mõistust.

Vaata või Inglise kuningannat! Ta teeb 24 tundi ööpäevas rasket «tööd», et olla kuninganna. Imetlen, kui ilus ja harmooniline võib üks ligi 90-aastane proua välja näha! Eeskujud ja ideaalid võivad ju olla.

Sinu tütar Elisabet teeb modellina esimesi samme?

Ta õpib Prantsuse lütseumis, kaks aastat on veel ees ja usun, et ta lõpetab kooli ilusti ära. Eks siis näe, mis saab. Minu suur soov on lihtsalt, et ta leiaks eriala, mis teda huvitab. Pole vahet, mis amet see on – iga ametit saab pidada loominguliselt, iga amet toob sulle raha sisse, kui teed seda südamega.

Olen mõelnud, et kui sul sünnib laps ja ta on oma karakterilt sinuga sama tüüpi – kas siis on teda lihtsam kasvatada? Või vastupidi, raskem, sest märkad temas iseenese puudusi teravamalt? Või on siis raskem või lihtsam, kui ta on sinust täiesti erinev? Mulle tundub, et oma iseloomult on Elisabet minust erinev. Näed, et teatud omadused, mida mul üldse pole, on temal varrukast võtta. Mingi teatud kergus, suhtlemine, kirjutamine... Minul need oskused puuduvad.

See erinevus on vist isegi huvitavam variant.

Millises seisus on su isiklik elu?

Täitsa mõnusas. (Naerab.) Ei nurise, olen rahul, mul on hästi. Südameasjad (ärimees Aivar Hundiga – toim) jäägu südamesse.

Mida sa lähisuhtes andeks ei annaks?

Lähisuhe kestab täpselt nii kaua, kuni suudad andestada. Kui tekivad probleemid, on kõige lihtsam süüdistada teist poolt, edasi aga süüdistada ennast. Kui ometi saaks jätta kõik süüdistamised kõrvale, sest suhted on ju alati vastastikused! Kui võimalik, tuleks aeg maha võtta ja iseendaga tegeleda. Uurida ennast nii kõrvalt, seest kui väljast.

Ega keegi sünni targa naisena, ja seda, et ei sünni, pole vaja häbeneda. Sünnime naistena, aga targaks naiseks saadakse. Seda peab õppima, see on õpitav, arendatav. Ja ma ei mõtle selle all magistrikraadi, vaid naiselikku tarkust. Seda, kuidas olla tark naine. Või tõeline naine.

On sul ehk mõni eeskuju?

Minu meelest on naisi laias laastus nelja tüüpi ja ka teatris jagunevad ampluaad sama moodi: emalikud perenaised, seksikad armukesed, kuningannad ja tüdrukud.

Kui naine on hästi emalik sõna parimas tähenduses, siis ta ei arvesta, et üks normaalne mees ei suuda kogu elu emaga elada, emaga magada. Ta soetab endale armukese ja naine on õnnetu. Ja vastupidi – kui naine püüab 24 tundi ööpäevas olla seksikas, tähtsaimaks saab tema välimus, siis tema probleem tekib sellest, et ükski normaalne mees ei taha temaga koos elada, temaga abielluda, sest ka mees tahaks aeg-ajalt kodusoojust saada.

Ideaalses naises on kõik need neli rolli koos olemas. Aga tähtis on, et sa ei hakkaks neis rollides mängitsema, vaid see tuleks loomulikult.

Ikkagi, seegi on rolli minek.

Arvan küll nii. Sest öeldakse ju ka, et elu on üks suur mäng. Ilus, tore, lõbus, vahel ka kurb mäng, aga mäng igal juhul. Ja nagu ikka, mängus on omad reeglid. Selleks, et mõnuga mängida, tuleb endale reeglid selgeks teha.

Mehed mõtlevad teistmoodi. Naised on tundlikumad, naisel on mehe mõtlemisele lihtsam pihta saada.

Mida teed selleks, et elu oleks kaua üks tore mäng?

Minu meelest on elu ilus. Elu on alati ilus. Ainult minu väikeses elus võivad vahel tekkida probleemid, kas või mu mõtetes, aga elu iseenesest on kogu aeg ilus. Jah, on õnnetused ja halvad asjad, aga tihtipeale õnnetused või haigused avavad inimeses midagi. Ma ei taha öelda, et need muudavad inimesi paremaks, ja annaks jumal, et selliseid sündmusi ei oleks, aga tihtilugu saab inimene elu põhiväärtustest, millest kinni hoida, alles siis aru.

Tuleb osata elada nii, et oskad hinnata seda, mis sul on. Milleks vinguda ja tahta seda, mida sul pole? Ikka on mujal rohi rohelisem. Kui näitlejal on palju tööd, siis oiatakse, et seda on liiga palju, tahaks puhata, ja kui ta puhkab, siis – oi, ma tahaksin tööd teha! Naudi parem seda, mis sul on, väärtusta seda, mis su elus tõesti on võimas, sest kui sult see ära võetakse, kahetsed, milliste mõttetuste peale sa oma aega ja energiat oled raisanud.

Vahel on enda pärast nii-ii häbi! Mida ma vingun ja virisen mingite tühiste pisiasjade pärast?

Millised on su lähimad unistused?

(Paus.) Unistusi on palju! Unistan piknikust mererannal, mille juurde peaks kindlasti kuuluma suur tammepuust laud, lumivalge lopsakas maani lina, kristallpokaalid... muu on juba improvisatsioon.

Ma tahaksin reisida. Suur unistus on elada talvel kuu või kaks Vietnamis. Just sinna tahaksin meeletult minna, ei tea isegi, miks. Väga huvitavad mind ka araabia maad – näiteks Afganistan, aga selge see, et seljakoti ja rattaga pole sinna mõtet minna.

Reisida tahaks, lugeda tahaks... Mind huvitab moe- ja kunstiajalugu...

Tahaksin lihtsalt olla.

Mida oled selleks teinud, et unistused täituksid?

Tean, et unistustele tuleb ka ise poolele teele vastu minna. Praegu unistan, et inimesed tuleksid «Ööhaigrut» vaatama, et neil oleks huvitav. Aga selleks, et neil oleks huvitav, pean mina kõvasti tööd tegema.

Aga kui sul ikka jaanuaris on esietendus, ei saa sa öelda, et nägemist, lähen Vietnami, ma kaks kuud ei mängi. Suur asi on ka unistada, mõelda ennast sinna. Midagi ju ei juhtu, kui mul jääbki Vietnamis käimata.

Ja... Moskvasse, Moskvasse tahaks! Aga tõesti tahaks minna Moskvasse teatrit vaatama. Samas unistan sellest, et suudaksin ükskord ära vaadata kõik ühe hooaja lavastused Eesti teatrites.

Üht tahaksin veel kindlasti lisada. Ma ei julge öelda, et tervitaksin kõiki vanglas viibivaid naisi, et pidage, tüdrukud, vastu, varsti näeme!, aga ma tahaksin neile midagi öelda. Seda, et ma olen teie peale mõelnud. Ehk seda polegi nii vähe, kui tead, et keegi kuskil su peale mõtleb.

CV

Merle Palmiste

Sündinud 1. novembril 1970
Tallinnas

Lõpetanud 1988. aastal Tallinna 9. keskkooli; 1992. aastal Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia lavakunstikooli XV lennu.

Alates 1992. aastast Eesti Draamateatri näitleja.

Lisaks kümnetele rollidele koduteatris löönud kaasa paljude teiste teatrite ja truppide lavastustes, seriaalides («Salmonid», «Hajameelselt abielus», «Kälimehed» jt) ning filmides («Karu süda», «Rummu Jüri», «Kuldrannake» jt).

Vabaabielus, tütar Elisabet (16), pereliikmeks ka spanjel Donna.

Arvamus

Taago Tubin
lavastaja

Merle fenomen seisneb selles, et temas on imetlusväärsel moel ühendatud särav elegants ja ülim lihtsus. Alati heatujulise ja vaimukana on ta teatritöös väga koostööaldis, paindlik ja terviklikult kaasamõtlev. Näitlejana jõuline ja samas tundlik, julge ja kompleksivaba.

Otsiv ja detailitäpne, ennast maksimaalselt mängu pannes. Suurepärase huumori-, absurdi- ja stiilitajuga. Ja lisaks veel alati väärikas ja hooliv, mitte lubades enesele mingitki tujutsemist. Merlega suhelda ja töötada on rõõm, ta on parimas mõttes Semu, suure algustähega.