Kai Koppel - rõõmus takistuste trotsija

Autor ja looming: alati heatujuline Kai Koppel oma tööde keskel pööningugaleriis. Foto: Toomas Tuul

Sundseis tekitab leidlikke lahendusi, siis hakatakse varem lausa pöörasena tundunud ideid ellu viima, teab klaasi­kunstnik Kai Koppel oma kogemustest.

 

Vaadates Haapsalus Evald Okase muuseumis Koppeli loomingu täna avatud ulatuslikku ülevaatenäitust, aimub elamuslikest, valdavalt suuremõõtmelistest ruumilistest kujunditest kunstniku otsivat vaimu, katsetamisjulgust ja värviihalust.

Asjassepühendamatuile jääb mõistmatuks, kuidas on võimalik kuumast klaasist selliseid skulpturaalseid objekte välja võluda. Pealegi on kõige uuemad kõrged taiesed puhutud samas Okase muuseumi õues asuvas vabaõhustuudios tuule käes.

«See kõik on aastatepikkuste töö tulemus,» tunnistab kunstnik, kellest on saanud tulihingeline kuuma klaasi viljeleja. «Mulle meeldib uusi tehnoloogiaid leiutada ja nendega eksperimenteerida. Selles protsessis tuleb riskida ja valmis olla, et terved ahjutäied klaasi võivad pärast valmimist puruneda. Kuum klaas on nii elav ja liikuv – ma tegelengi vanaaegsete tehnoloogiatega, otsin ideede teostamiseks paslikke võtteid. Mind paelub klaasipuhumine ja selles protsessis sündiv looming.»

Klaasipuhumist hakkas Koppel koos Viivi-Ann Keerdoga õppima 1991. aastal, kui nad rajasid oma klaasistuudio.

Läbi raskuste tähtede poole

Toonane aeg oli raske – tehastes töö soikunud, vabaloomingut võimatu teha, meistreid polnud kusagilt võtta – ja nõnda ei jäänudki tarmukatel daamidel muud üle, kui hakata ellujäämise nimel ise klaasi puhuma ning Tallinna vanalinnas Katariina käigus oma galeriid pidama.

Nüüd on Koppeli ja Keerdo klaasikoda väga populaarne, sest külastajaid võlub sealne eriline õhustik, kus klaasipuhuja töötab otse nende silme all ja vaataja näeb kaunite asjade sündi.

Samuti on kunstnike klaasipuhumine võlunud Haapsalu elanikke ja linna külalisi, kes jälgivad alati huviga rahvusvahelisi «Kuuma klaasi» sümpoosione, mida Kai Koppel korraldab alates 2003. aastast Evald Okase muuseumi õuel. Tema kutsel saabub suviti Haapsallu seltskond kunstnikke, kes veedavad üheskoos tule ja kuuma klaasi mänguga täidetud nädala.

«Mulle meeldivad workshop’id, sest sinna tuleb igaüks oma pööraste ideede ja eksperimentidega,» kinnitab Koppel. «Need päevad on täis tõsist tööd, kirglikke arutelusid ja mõnusat pidutsemist ning tipnevad aruandenäitusega. Olen väga tänulik oma perele ja sõpradele, sest toimeka tagalata oleks võimatu nii mahukat ettevõtmist hallata.»

Mullu suvel töötas Koppel Haapsalus siiski üksi, sest leidis, et on saabunud aeg hakata oma ideid teoks tegema.

«Ma ei tee teoste kavandeid, mulle meeldib oma mõtteid visandada,» tunnistab kunstnik, kellel on kombeks enne paberi ja pliiatsi haaramist panna muusika mängima. «Mulle on olulised ideed ja võtted, kuidas neid väljendada. Vahel, kui idee ei tule välja, jätan selle kas või mitmeks aastaks seisma, ja siis ühel päeval ­tean, kuidas seda teen.»

Õnnelik otsija

Kai Koppel on aastate jooksul rakendanud mitmeid tehnikaid. Ta on silmapaistev plastilise graveeringu viljeleja, ühendades seda figuraalkompositsioonides puhutud reljeefse pinnaga, ja 1980ndatel alanud tutvus kuuma klaasiga aina süveneb – nagu võib täheldada ka seekordsele näitusele koondatud teoseid vaadeldes.

Loomulikult hõlmab väljapanek kõiki Koppeli loomeperioode. Muuseumi pööningugaleriis eksponeeritakse tema värskeimat sarja, Tallinna Kunstihoone heatasemeliselt ja kaunilt kujundatud klaasikunsti ülevaatelt «Suur haprus» just saabunud taieseid, teise korruse trepimademele on aga kunstnik paigutanud oma kunstiinstituudi diplomitöö «Objekt».

80st käsitsilihvitud kristallplokist laotud skulptuur valmis Peterburi kristalltoodete tehases 1975. aastal. Alumisel korrusel püüavad pilku skulptuursed vormid, graveeringud ja figuraalkompositsioonid, ning väikeses saalis Katariina Gildi klaasikojas valminud disain: väikeseerias värvilisest klaasist pokaalid, kausid, vaasid, küünlajalad jms.

«Ma ei tee kunagi erilisi näitusetöid, vaid katsetan paeluvate ideedega, ja tänu sellele on mul väljapanekutele alati midagi uut pakkuda,» lausus Koppel. «Olen luues õnnelik, mind valdab suur rahulolu, kui saan kuuma klaasi ahju juures oma uitmõtteid väljendada ja neist saadud impulsse teistega jagada.»