Kiireim valge naine puhkab Eestis

Võidukas nelik: Vladimir Paraštšuk ja Irina Privalova tütardega Käärikul puhkamas. Kümnene Maria (vasakul) on Moskva kolmekordne omaealiste meister kergejõustikus, kuuene Katja tegeleb iluvõimlemisega. Foto: Kristjan Teedema

Otepää kuplite vahel sai omal ajal viimase lihvi vene välejalg, kellest tuli mustade jooksjate hirm – ja nüüd on ta siin tagasi, koos perega.

Aga koidikud on siin vaiksed. Erinevalt Moskvast. Isegi kella kümne ajal hommikul ei leia silm Käärikul, Otepää kõrgustiku edelaservas, ühtki hingelist, autodest rääkimata. Moskvalanna Irina Privalova, kellest kiiremini ei ole 50 ja 60 meetrit suutnud joosta mitte ükski naine, istub abikaasaga õues laua taga ja rüüpab tillukesest tassist kohvi.

Nende tütred, kümnene Maria ja kuuene Katja, on leidnud kohaliku suure vana koera ning kostitavad teda küpsistega. Pere enda lemmik, musta-hõbekarva kääbusšnautser, Eestisse kaasa ei tulnud.

«Kas teil siin igav ei ole?» küsin.

«Ei, ei ole,» vastab Privalova pead raputades.

«Eriti võrreldes Moskvaga,» lisab abikaasa Vladimir Paraštšuk, «kus istud kogu aeg ummikus.»

Töölt koju sõiduks, mis on 15 km, kulub tema sõnul sageli vähemalt poolteist tundi.

Kaks nädalat tagasi istusid Privalova ja Paraštšuk oma kahe tütrega autosse ning sõitsid Moskvast 920 km kaugusele Käärikule juuli lõpuni puhkama. Esimest korda elus võtsid nad aja pikalt maha – ja otsustasid Eesti kasuks. Huvitav, miks?

Raske valik

43-aastane Privalova on viimaseid valgeid naisi, kes suutis kiirjooksus mustanahaliste elu kibedaks teha. Barcelona olümpial 1992 jäi ta ajaga 10,84 napilt kolmandaks, kaotades esikoha kõigest kahe sajandikuga.

Maailma ja Euroopa meistrivõistlustel võitis ta üle-eelmisel kümnendil kokku tosin medalit, neist neli kuldset. Kui jalalihase trauma sprindikarjäärile kriipsu peale tõmbas, tegi ta 31-aastasena maailma spordis ennekuulmatu otsuse: hakkas vahetult enne Sydney olümpiat aastal 2000 harjutama üht raskeimat ala, 400 meetri tõkkejooksu. Enne olümpiat jõudis ta toda distantsi läbida vaid viis korda, ent tuli sellegipoolest Sydneys võimsalt esimeseks.

Nende saavutustega sai Privalovast maailma naiskergejõustiklaste seas elav legend.
Ja nagu nüüd selgub, polnud Eestil tema tõusus maailma tippu sugugi väike osa. Kaunid mälestused siinsetest suvedest tõidki Privalova ja tema treenerist abikaasa üle tüki aja Eestisse tagasi.

Allumatus survele

Moskva Ülikooli treener Paraštšuk käis nõukogude aja lõpus oma hoolealustega igal suvel Käärikul, kus toimus kergejõustiku maavõistlus Tartu Ülikooliga. Privalova õppis Moskva Ülikoolis ajakirjandust ja hüppas peamiselt kaugust, konkureerides üleliidulisel tasemel Anu Kaljurannaga. «Ta oli üliandekas,» mäletab Eesti Olümpiakomitee turundusjuhina töötav Kaljurand.

Privalova andekus jäi 1986. aasta suvel Käärikul silma ka Paraštšukile.

«Kas kutsusite ta oma treeningrühma?» uurin.

«Ei kutsunud, aga tegin kõik, et ta tahaks ise minu juurde tulla,» vastab Paraštšuk silma pilgutades.

Sellest tõusis skandaal. Liidu spordiülemused nõudsid, et Privalova läheks tagasi koondise treeneri käe alla, ning ähvardasid vastasel juhul võtta talt ära stipendiumi, mitte jagada niigi defitsiitset varustust ning kehtestada talle välissõidukeelu. Paraštšuk ja Privalova ei allunud survele. Enamgi veel: mõni aasta hiljem nad abiellusid.

Kättemaks tollase sõnakuulmatuse eest saabus kaks kümnendit hiljem, kui Privalova üritas 39-aastaselt kolme lapse emana (esimesest abielust sündinud poeg Aleksei on 24-aastane ning õpib Moskva Ülikoolis aspirantuuris) pääsu Pekingi olümpiale.

Ta täitis 100 meetri jooksus ajaga 11,32 olümpia A-normi, aga treenerite nõukogu otsustas, et Pekingisse ta sellegipoolest ei sõida. «Meie juhtkond armastas Irinat väga,» nendib Paraštšuk varjamatu irooniaga.

Head soovid Eestile

Privalova tähelend maailmaareenile algas 1989. aastal just Käärikult. Sealsest treeninglaagrist sõitis ta oma esimesele rahvusvahelisele jõuproovile, Euroopa karikavõistlustele Inglismaale, kus sai 100 meetri jooksus kolmanda koha. Oma elu viimase tõsise stardi jooksjana tegi ta 2009. aastal Tallinnas.

Niisiis kõlab igati usutavalt, kui Privalova ja Paraštšuk kinnitavad, et Eestis neile meeldib. Nad räägivad õhinal, et on käinud puhkuse ajal Sangaste lossis, Pühajärve ääres, Tartus tütardele riideid ja mänguasju ostmas, ning kavatsevad sõita mere äärde.

Tuttavad olid neile helistanud Bulgaariast ja kiitnud, kui hea on peesitada rannaliival. Paraštšuk ei saa aru: mis pagana peesitamine?! Käärikul on metsaalused marju täis, lapsed saavad värsket piima – Moskva piima nad ei taha –, ümberringi on kõikjal kaunid järved, vaikus ja rahu.

«Kirjutage, et me soovime Eestile õitsengut,» palub Paraštšuk. «Tõsiselt. Meile meeldib, kuidas siin inimesed suhtuvad oma maasse – tundub, et nad on ära teeninud õnneliku tuleviku.»

Paraštšuk ja Privalova tulevad enda sõnul hea meelega Eestisse ka tuleval aastal. Ning lubavad, et meelitavad mõned sõbrad-tuttavad samuti siia.

Kes ta on?

Irina Privalova (43)

•    Maailmarekordi omanik 50 m (5,96) ja 60 m jooksus (6,92).

•    Sydney olümpiavõitja 400 m tõkkejooksus (53,02).

•    Lisaks olümpialt sprindis üks hõbe ja kaks pronksi.

•    MM-võistlustelt sprindis kuld, kolm hõbedat, kaks pronksi.

•    EM-võistlustelt sprindis kolm kulda, kaks hõbedat, üks pronks.

•    Isiklikud rekordid:

100 m 10,77, 200 m 21,87,

400 m 49,89, 400 m tj 53,02.