Estraadiartistist külavanemaks

Tuulisel Neeme rannal: Sirje Põllu kahetseb, et kala vähesuse tõttu on vana kaluriküla traditsioonid välja suremas. Muide, sellesama paadiga käib ta ise vahel võrgu vette viskamisel abiks. Foto: Toomas Huik

Ansambli Laine laulja Sirje Põllu on juba teist ametiaega Neeme küla vanem.

Sirje Põllu (52) on põline pealinna laps. Tallinnas Rotermanni kvartalis sündinud ja trammide kolinaga harjunud Sirjel õnnestus toonase Laine juhi Raivo Diksoni kaasabil soetada Lasnamäele kolmetoaline kooperatiivkorter ning siis mõtles ta, et eks koos mehe ja kaksikutest tütardega toonasele Veimeri tänavale vanaduspäevi ootama jääbki. Ent võta näpust.

Sündis veel üks tütar ning saatuse tahtel kolis pere 2005. aastal hoopis tuulepealsele maale – Harjumaale Ihasalu poolsaare tippu Neeme külla, kus helitausta moodustavad hoogsate rütmide asemel tuul ja lainemüha.

«Ma poleks elus seda uskunud, et minust külavanem saab. Eriti naeravad selle üle muusikud,» tunnistab Sirje.

Oska olla diplomaatlik

Neeme külas elab ametlikult 280 inimest, mis tähendab, et Jõelähtme vallas ollakse rahvaarvult auväärsel viiendal kohal. Külavanemaks aga igaüht, pealegi sissesõitnut, enamasti ei valita. Huvitav, millega Sirje selle kolme aastaga ära teenis?

Asunud Neeme lasteaias tööle muusikaõpetajana, otsustas suurepärase suhtleja ja seltskonnahingena tuntud Sirje kohalikku seltsielu edendama hakata. Koos teiste külanaistega kutsus ta kokku Neeme Naiste Rannavalve Seltsi, mida algul nimes leiduva «rannavalve» tõttu registreeridagi ei tahetud. Randa nad ju ei valva.

Selts annab kord kvartalis välja Ihasalu poolsaare külade lehte Oma Poolsaar ning korraldab külarahvale üritusi. Külavanem sõnab täiesti siiralt, et sellist ägedat seltsielu nagu Neemel ei mäleta ta isegi filharmoonia päevilt.

Ajaga on Sirjele ameteid aga juurdegi tulnud – lisaks lasteaiale annab ta muusikatunde kohalikus koolis, Kostivere lasteaias ja kahes beebikoolis. Ning muidugi pole ta unustanud laulmist Laines – trio annab kontserte pea igal nädalavahetusel.

«Ega ma selline kodus konutaja ole,» räägib Sirje. Ja lisab, et kodukülas on aastatega üha rohkem tulnud sisse elada ema Teresa rolli, sest inimesed tulevad oma muredest rääkima, ja see on hea. «Aga põhiline selle külavanema ameti juures on, et vallast ei saa asju nõuda, vallaga tuleb teha koostööd. Pead olema diplomaatlik, aga jonni ka ei saa jätta,» toob ta esile põhitõe.

Tasuta elukool

Külavanem peab iseenda ja eestseisuse suurimaks saavutuseks, et küla hariduselu edeneb.

Lasteaed on renoveeritud, juurdeehitust ootab kool, kus tegutseb ka rahvamaja, ning ruumi on vanas majas vähevõitu. Mõne aasta pärast õpib koolis 21 lapse asemel 60 last, ning praegu käib projekteerijate konkurss.

Oluline on ka, et Ihasalu maantee sai värske katte, ehkki algul leidus seletajaid, et asja pole mõtet ajadagi – nagunii ei saa ja miskit ei muutu. «Ja kui ükskord kantsler helistas, et ikkagi uue tee saame, pidin Peterburi maanteelt äärepealt autoga välja sõitma, sest rõõm oli suur,» naerab Sirje. Pole ju külavanem juriidiline isik, vaid lihtsalt rahva esindaja, kes peab mõjule pääsemiseks isiklikku sarmi ja veenvat esinemisoskust kasutama.

«Tegelikult on külavanemaks olemine väga hea ja tasuta elukool. Ma ei tundnud ju varem peale nootide mitte midagi. Ei mingitest projektidest, bilanssidest, detailplaneeringutest, teedeehitusest ega üldse asjaajamisest,» tõdeb ta.

«Kuna külavanem palka ei saa, siis öeldaksegi, et külavanemaks olemine on lihtsalt auasi. Ning tuleb välja, et on. Aga on vaid siis, kui külarahvas sind respekteerib ja sinust lugu peab, ehkki kõigile meeldimine pole mu eesmärk kunagi olnud. Tark külavanem on see, kes mitte ise kõike tormates ära ei tee, vaid suudab leida inimesi, kellega koos teha.»

Marki täis teha oleks tegelikult lihtne. Sirjele meenub, et kui ta kohalikus rahvamajas paari aasta eest oma esimest juubelit pidas, oli nii mõnigi lootnud, et järgmisel päeval saab hunniku komprat koguda. «Aga neil ei vedanud, sest olin korralik,» naerab Sirje nakatavalt.

Ta loodab, et on veel «ühe raksu» külavanemana ametis. «Sest alustatud asjad pole päris lõpuni aetud. Ma ise elan ju ka siin.»