Elina Pähklimägi, tuhast tõusnud Triinu

Elina Pähklimägi Foto: Kaarel Mikkin

Elina Pähklimägi on näitlejanna, kelle elutee meenutab kangesti Tuhkatriinu lugu. Koolis heidiku staatuses olnud tüdrukust on saanud üks meie kaunimaid ja nõutumaid naisnäitlejaid.

«Mul pole nii meeletut suve veel olnud,» tunnistab Elina Pähklimägi (29), aga sugugi mitte õnnetult. Ja ega sellist vabakutselist, kes töö suurt hulka kiruks, vist leiakski. Elinagi on võimalustest kinni haaranud – kohe on Naissaarel uuesti algamas «Naissaare Wabariigi referendumi» etendused, augustis saab teda näha Ohtu mõisas ja maanteemuuseumis mängitavas «Mesalliansis».

Samal ajal käivad ülipopulaarse teleseriaali «Kättemaksukontor» uue hooaja võtted («Kuna graafikut tuleb pidevalt minu järgi ümber teha, siis ma ei imesta, kui produtsent mind suve lõpuks vihkama hakkab!»), ning nende tarvis käib naine muu hulgas hoolsalt langevarjuhüppe koolitusel.

Veel tahab tegemist üks tudengifilm, jõuda tuleb animafilmi dubleerimisele ning pidamist nõuab moekunstnik Liisi Eesmaaga kahasse loodud pood Sireen VINTAGE. Detsembri alguses jõuab Elina esimest korda kodulinna Rakvere teatri lavale ning jälle keerlevad tema peas ise lavastamise mõtted. Ning eks seda näe sügisel, mis saab kolm aastat kestnud prantsuse keele õpingutest.

Mis aga veel tähtis – Elina süda pole enam vaba. Aga kuna suhe on veel nii värske ja imeline, siis sellest ta rääkida ei taha. Vara veel!

Elina on emotsionaalne ja kuidagi õhuline, ning kui vaadata tema tähemärki, siis – ongi nii, tõeline Veevalaja! Kuigi kohtume esimest korda, hakkame teineteist iseenesest sinatama.

Oled tegelikult maatüdruk?

Täiesti. Kui Rakvere kesklinnast 7–8 minutit jalutada, oli seal põldude vahel kunagi Ussimäe küla, mille keskel tänav ja põllulapid majade vahel. Seal oli minu lapsepõlvekodu. Mäletan põldudele hüpanud langevarjureid ning mõtlesin alati, et jooksen nendeni, et neid lähedalt näha, aga jäin alati hiljaks, sest vahemaa oli tohutu. Majade vahel oli ruumi ja õhku, vanaisal oli õunapuu- ja tulbiaed, kiviktaimla, kasvuhoone...

Ja kui ma aasta eest seal käisin, hakkasin nutma. Sest kõik oli nii valesti! Põllud, kus kasvatati heina või vilja, olid täis ehitatud. Õudne! Lapsepõlvekodu, mis oli nii avar ja maaliline, oli kadunud, kerkinud oli ridamisi majapidamisi, kus kõik paigas. Liigagi: grillid, batuudid, basseinid, katkematu muruniitmise müra... Mu ainsaks sooviks oli kiiresti lahkuda.

Ja vaat mis on siin, Naissaarel ilusat – just puutumata loodus, vabadus, õhk ja tunne, et võid rahulikult olla, päevitada ja kõndida nii, et sulle ei tule vastu inimesi ja naaber ei vaata su aeda, mida sa seal teed.

Millest ikkagi maaplikas selline näitlemishuvi tärkas?

Rakvere reaalgümnaasium mõjutas kõige rohkem. Nagu ka mu huvi sportida. Mõnikord naersimegi, et õpime Rakvere reaalgümnaasium-spordikoolis.

Näitlejapisik tuli päris kindlasti koolis tegutsenud Karla laulu- ja mänguseltsist, mille eesotsas oli Tiina Kippel; seal käia oli auasi. Sinna olid ikka katsed ka, et sisse saada. Olin 6. või 7. klassis, kui mängisin Mary Poppinsit. Ema õmbles sinise-kollase-ruudulise pihikkleidi, ja Mary Poppinsi armastatut, kunstnikku mängis üks vanema klassi poiss, kelle nimi oli Kristo. Issand, kuidas süda põksus sees, kui ta mind keskkohast kinni haaras ja keerutas!

Seda ootasidki kõige rohkem?

Muidugi, hästi tore poiss oli! Aga jah, tema käis 9. või 10. klassis... Ja kui hiljem teatrisse sattusin, on kõige eredamalt meeles Rakvere teatri «Don Quijote», nimiosas Peeter Jakobi.

Mulle on paljud tuttavad rääkinud, et nad on unistanud näitlejaks saada ja lausa teadsid, et selleks saavad. See oli aga midagi, millest mina ei julgenud unistadagi. Näitlejad olid mulle midagi jumaluste sarnast, teadsin neid nägupidi, ja mul ei tulnud iial pähe, et võiksin olla üks neist.

Sest olid koolis mõnda aega tagakiusatu?

Kindlasti mitte sellepärast, vaid näitlejad lihtsalt olid midagi ebareaalset. Aga koolikiusamisega olen kokku puutunud küll, kuid õnneks olen sellest hakanud väga ilusti üle saama. Siia puutub mõneti küsimus andestamisest ja nüüd on see kõik jäänud seljataha, kaugusesse.

See oli ikka seesama Rakvere kool. Meil oli hästi tore klass, kõik oli chill, aga ühel hetkel vahetasin pinginaabrit, sest olin teise tüdrukuga kogu suve koos veetnud ning istusin tema kõrvale. Ja sealt see kõik ketrama ja kogunema hakkaski. Olime ju eelmise pinginaabriga olnud klassi liidrid, aga siis see liidrindus kuidagi lõhestus ning enamik tüdrukuid koondus selle esimese pinginaabri ümber, ja mina olin sellest väga selgelt väljas, heidikute hulgas. Oli isegi selliseid päevi, mil ma ei suutnud ega tahtnud kooli minna.

Kõik algas pisiasjadest, aga tipnes sellega, et sain hüüdnime Siilike ning ühel heal hommikul kooli jõudes oli mu laud siile ja igasugu sõnu markeriga täis joonistatud. Pidin selle puhtaks tegema. Nii ma siis ulusin ja küürisin seda...

Muide, olen mõnega neist hiljem suhelnud ja mul on tunne, et nad ei saa siiani aru, mis tegelikult toimus, mida nad tegid või et see mind kuidagi mõjutas. Lapsed võivad olla kohutavalt julmad.

Mõju oli tegelikult positiivne – sa muutusid tugevamaks?

Pigem võinuks see olemata olla. Absoluutselt! Tol hetkel vahetasin ma meeleldi kooli, käisin aasta aega Tallinna spordiinternaatkoolis, ja kui 11. klassi tagasi tulin, siis mu põhiküsimuseks oli ikkagi valida klass, kus neid kiusajaid poleks. Oleksin väga tahtnud reaalklassis õppida, reaalained mulle istusid, aga endine tuumik oli just seal. Nõnda valisingi majandusklassi.

Kasuks tuli see ikkagi, sest pärast esimest katset lavakasse saada läksid hoopis sisekaitseakadeemiasse maksundust õppima?

Ega ma ise selle peale tulnudki. See oli toonase kavaleri vanaema, kes mu lauale Virumaa Teataja pani, seal oli kuulutus. Ütles, et ära ulu ja mine sinna. Olin gümnaasiumi lõpetanud hõbemedaliga, aga pärast lavakast põrumist täiesti apaatne, ning läksingi sinna, kuhu öeldi.

Kahe aasta õpingute järel oli mu keskmine hinne 4,93, käisin isegi Toompeal siseminister Margus Leivo vastuvõtul... Tulevik terendas tore, mõtlesin minna edasi rahvusvahelist maksundust tudeerima, karjäär tundus olevat helge, aga seda hetkeni, mil tundsin, et see, mida olin endale kaks aastat sisendanud (et minust saab maailma parim maksuametnik), pole see, mida ma tegelikult tahan.

Ei noh, mul on ikka harukordne enesesisendusvõime! Ma ei käinud need kaks aastat kordagi teatris, kõndisin teatrimajadest ringiga mööda, lehte lugedes jätsin kultuuriküljed vahele ja keerasin ette hoopis spordi.
Mul pole töö suhtes nii meeletut suve veel olnud, ja nüüd on mu kaaslane vahel ettevaatlikult küsinud, et kas sa seda maksundust edasi ei tahaks õppida? (Naerab.)

Oled ühtlasi nii iseenda kui vintage-poe raamatupidaja?

Jah.

Jälle kasud sees. On äkki miskit, mis sind näitlejaameti juures häirib?

On küll, ja sellest koosneb praegu minu igapäevaelu. See on üks kõige õudsemaid aspekte.

Ja see on?

(Ohkab.) Võtame või sellise loo. Hiljuti käisime armsamaga, keda ma polnud miljon aastat näinud, Schillingu festivalil Kilingi-Nõmmel. See oli üle kuude mu esimene vaba päev. Ja ma sattusin seal laste ja natuke purjakil inimeste häidinduse (Häidi on Elina tegelaskuju teleseriaalis «Kättemaksukontor» – toim) objektiks.

Autogramme kirjutada on teatud hetkeni ju täitsa tore, aga kui sul käivad lapsed järel, hüüdes Häidi ja Häidi... Kui ütlesin, et küll te selle autogrammi saate, oodake natuke, ma ju söön praegu, jäi lastekamp nelja-viie meetri raadiusse ja nad lihtsalt jõllitasid mind. Kui andsin autogrammid ära, ilmus järgmine, siis järgmine ja järgmine punt ning nad ei jätnudki mind rahule. Kuni hakkasin nutma. Ma lihtsalt ei jaksanud enam. Sest see kõik oli ahistav.

Järgmisel päeval, minnes Pärnus ujuma, pidin ma ühele mehele selgitama, et ma pole Häidi. Olen Elina, näitlemine on minu töö, ja kui töö läbi, tahaksin Häidi kõrvale jätta. See Häidi taak on praegu nii hulluks keeratud! Ka Marika (Marika Vaarik – toim) on rääkinud, et see on ikka täitsa kohutav, kui poes vaadatakse järele ja vaadatakse ka paaniliselt, mida sa ostad. Paratamatult tõmbud lõpuks väga krampi. Talvel kandsin peas kaht rätikut, nii et ainult silmad välja paistsid. Siis oli lihtne, nüüd on mu prillid nii suurte klaasidega kui võimalik, aga seegi ei aita.

(Turtsun naerda.)

Mis sa naerad! Mõni on öelnud ka, et ha-haa, staarikompleks, paras sulle, aga see pole nii! Elan Pelgulinna-Kalamaja piiril ning kesklinna liikudes tuleb mööduda nii mõnestki koolist. Lapsi nähes hakkan paaniliselt jänesehaake tegema ja kiirendan sammu...

Loodan väga, et ma ei muutu mõnele lapsele lapsepõlvekangelaseks. Olgu selleks parem nõianeiu Nöbinina, mitte mootorrattal kihutav tšikk, kes jageleb pidevalt teise naisega.

Oled ju vabakutseline näitleja. Mõtle, kui sellist menu poleks?

Siis oleksin sunnitud kõike muud tegema. Siis oleks aega ja tahet ja tungi tegelda aktiivselt lavastamisvõimaluste otsimisega. Paar mõtet on juba täiesti realiseerimisküpsed, ühe teatriga jutuajamised juba käivad.
Olen mõelnud tegelda ka mõne noorsooprojektiga. Mulle üldse meeldivad natuke imelikud asjad. Sellised isetud teod, mille tegemine ei tohi olla muudetud väga keeruliseks. Näiteks meeldib mulle väga käia verd andmas – väga isetu tegu! See on võimalus anda midagi tagasi ühiskonnale või loodusele. Samuti olen ma rahvusvahelise netikommuuni CouchSurfing liige, mis tähendab, et inimesed, kes reisivad välisriiki, otsivad asukohamaalt teisi inimesi, kes võiks neid enda pool majutada. Ühest küljest on see tasuta ööbimisvõimalus, teisest küljest võimalus suhelda ja tutvuda teistest kultuuridest pärit inimestega. Nii et kui mul diivan vaba, tegelen ka sellise asjaga.

Kes sul külas on käinud?

Üks hispaanlanna ja üks soomlanna. Ise olen nõnda käinud Itaalias ja Inglismaal. Kõik põhineb usaldusel. Olen andnud neile inimestele rahulikult oma korterivõtme.

Sa ei oota võõrastelt inimestelt midagi halba?

Ei oota. Iga inimese põhiolek võiks olla ja peaks olema püüd ja tahe olla hea ja õnnelik.

Ainult et kriteeriumid, mis kedagi õnnelikuks teevad, on tänapäeval tihti väga õudsed. Õigemini on see aetud nii keeruliseks.

Mida sina teed selleks, et olla õnnelik?

(Mõtleb viivu.) Sa ei peagi midagi tegema! Tuleb lihtsalt olla. Olla hetkes. Võtta aeg maha, öelda lähedasele inimesele, et ta on kallis, kuulata ja nautida koos vaikust, kallistada teda, minna koos jalutama või lihtsalt koos istuda. Et mitte ühel päeval kahetseda, et miks ma siis ei...

Olen aru saanud, et mul pole vaja asju, mulle ei meeldi ka see, kui mulle asju kingitakse. Mulle meeldib, kui inimene saab asjade kultusest vabaks – sa ei pea omama üha paremat autot või maja, Nike tosse. Mulle meeldib teha emotsionaalseid kingitusi – selleks võib olla näiteks kontserdi- või teatripilet. Või on su lapsele vaja uut iPadi selleks, et sa ise saaksid rahulikult siidrit libistada? Tegele lapsega, vaata talle otsa! See on tähtsam kui miski muu!

Olen alati imestanud, kuidas noored emad-isad koos imikute ja väikelastega Õllesummeril käivad...

Ka mina ei saa sellest aru. Lugesin artiklit noorest perest, juures piltki, kes võttis spetsiaalselt Õllesummeri ajaks puhkuse... Ei tohiks kedagi kritiseerida, aga see on ju puhas õnn ja ime, et see pisike laps on sul olemas!

Mainisid ühes intervjuus juba kaks aastat tagasi, et oled ka ise lapse saamiseks valmis?

Jah, ehkki saan täiesti aru, et selle kiire asjaga ei ole kiiret. Ja ei olegi!

Mulle meeldivad väga vanemad, kes tegelevad oma lastega loominguliselt. Nägin ühel üritusel ema, kes lasi oma beebil katsuda puulehti, kive ja muud sellist, mitte ei andnud temast rahu saamiseks ette mõnd elektrooniliselt liikuvat pilti. Mulle meeldib vaadata noori perekondasid, kuhu laps on oodatud. Mu nooremal õel on minu meelest maailma kõige andekam laps, pisike Getter-Heleene. Täiesti hämmastav tegelane!

Mul on kahju, et mul enda lapsepõlvest nii vähe fotosid on. Leian, et paberil fotod on väga olulised, et paberil fotomälestuste kogumine on püsivam kui elektrooniline. Vahel vaatan kas või klassipilte – no naera herneks! Tahan, et minu lapsel oleks kunagi palju emotsionaalseid mälestusi, mitte hunnik kaisukarusid.

Mida oled õppinud oma suhetest vastassooga?

Et aeg on kõige parem õpetaja. Et aeg annab nii palju arutust, kas sa oled määratud olema selle inimesega koos või ei ole. Ja et suhe ei tohi koosneda kompromissidest. Need on head, aga kompromisse ei tule teha kõiges. Olen õppinud, et otsides võib haiget saada, aga kui hästi läheb, siis universum võib su teele saata just Tema...

Milliseid asju sa kergesti ei andesta?

Ma ei salli inimesi, kes on su ees ühed, aga seljataga teised. Tean paari sellist. Ütlen neile viisakalt «tere», aga üritan muid kontakte vältida. Kahepalgelisus... See ei lähe vist isegi andestamise alla. Kui ma sulle ei meeldi, siis ära suhtle minuga! Maailmas on ju miljardeid inimesi, otsi keegi teine! Pärast inimeses pettumist ket­ran ikka olukordi tagasi ja imestan üha, et kuidas oli see võimalik... Aga oli!

Mis saab nii tiheda töögraafiku juures su prantsuse keele õpingutest?

Nägin unes, et mulle teatati, et tänavu uut keeleõppe taseme gruppi ei avata, sest õpilasi pole piisavalt. Aga äkki keegi teataski seda mulle?

Arvamus
Marika Vaarik
kolleeg «Kättemaksu­kontorist»

Elina on üks ütlemata kaunis noor naine, kellel lisaks siredale välimusele on ka ihaldusväärseimad pikad lokkis juuksed, mis kõik tüdrukud hulluks ajab ja kõik noormehed samuti. Kui Elina need ühe osava liigutusega pealaele krunni keerab ja sama osavalt tuulde lehvima laseb, ütlevad kõik: «Ahh!»

Elina on ise öelnud, et ta on sajaprotsendiline pühenduja. Ja ma usun ja tean seda sada protsenti.

Tohutu töövõime ja keskendumine seriaali tegemise kiire tempo juures on kindlasti tema trumbid. Hulljulge eneseületaja ja suure südamega inimene.