Natasha Cooper: naise vägivaldsust peetakse põnevaks

Natasha Cooper ütleb, et jõhkrate stseenidega püütakse lugejat teleri või arvuti asemel raamatu küljes hoida. Foto: Head Read

Pühapäeval lõppenud kirjandusfestivalil Head Read käis ka inglise kirjanik Natasha Cooper (sündinud 1951), tuntud krimiromaanide poolest, mis oma valusate ja eluliste teemadega ei ole lihtne meelelahutus. Ka eesti lugejale tuttav Cooper avab AK-le natuke oma teoste tagamaid.

Värsket krimikirjandust jälgides on tunne, et kavala loo asemel keskendutakse võimalikult jõhkrate tapmisviiside leiutamisele. Vaadake näiteks Stieg Larssoni «Lohetätoveeringuga tüdruku» menu. Ka teie enda viimases eestikeelses raamatus «Eksitus» pole minu arvates mõrva motiiv nii brutaalseks tapmiseks veenev. Millest selline trend? Kas brutaalsusega minnakse liiga kaugele?

Jah, minnakse. Osalt on see tingitud lugeja ootustest, osalt forsseerivad seda mõned kirjastajad. Üks kirjastaja tunnistas mulle otsesõnu: kui raamatus on palju vägivalda, siis on seda kergem reklaamida ja müüa. Eriti juhul, kui autor on naine. Osalt on põhjus selles, et kirjastusi juhivad Suurbritannias sageli mehed ja nad peavad seda kuidagi huvitavamaks, et naine võib olla nii vägivaldne.

Paljud autorid, vähemalt Inglismaal, ongi läinud groteskse vägivallani, näiteks sunnitakse ohvrit ära sööma oma küljestlõigatud sõrmi. Samas on jutustamisstiil selline, mis välistab kirjelduse tõsiselt võtmise, nii et tulemuseks on sisuliselt koomiks. Ja inimesed nõuavad seda aina enam ja see peab olema aina ekstreemsem.

«Lohetätoveeringuga tüdrukus» on Lisbethi pähe tulistatud, ta on maha maetud, ent ometi õnnestub tal välja kaevuda ja edasi elada. Minu arvates on nendesse kolme raamatusse maetud üks väga hea raamat: lugu tüdrukust, keda on jõhkralt ära kasutatud, kes võitleb ebaõigluse vastu, ja õiglus pääseb võidule – see haarab. Kuid see raamat võinuks olla 350 lehekülge, ilma nende ekstsessideta. Samas, kas ta ilma ekstsessideta müünuks nii hästi...
Ma loodan, et see trend muutub, aga ma ei tea, millal.

Krimikirjandus on meelelahutus. Äkki on põhjus selles, et hakkame kaotama harjumust meelelahutuseks lugeda?

Täiesti võimalik. Meelelahutust nähakse tänapäeval pigem visuaalsena: internetis liigume lingilt lingile klõpsides, telekat vaadates klõpsime mööda kanaleid, tehes samal ajal veel midagi muud. Aga raamat – selle lugemisele peab ju eraldi keskenduma. Näiteks kolm tundi ainult lugema, tegemata midagi muud. See võib olla raske, kui harjumust pole, ning ma oletan, et jõhkrad mõrva­stseenid on raamatu küljes hoidmiseks.

Samas, õudseim pole ju see, kui keegi kõnnib, nuga käes, vaid see, millele vihjatakse, see, mis töötab lugeja enda hirmul. Vaadake, millist kõhedust tekitab Hitchcocki filmides see koht, kus uks vaikselt irvakile vajub.

Teie esimene eestikeelne raamat «Luuderohi» meeldis mulle väga. See oli just säärane tänapäeva mõistes isegi vanamoeliselt kaval põnevuslugu, mida mina lugejana krimiraamatust leida sooviksin, ilma liigsete ekstsessideta. Millest teie lood algavad? Mis on enne – ohver, motiiv või vandenõuskeem?

«Luuderohus» on mitu aspekti. Esiteks, seda raamatut ei tohi pidada autobiograafiliseks, kuid üks isiklik motiiv seal on. Kui ma olin umbes kolmeaastane, siis oli meil jõhker lapsehoidja, kes lasti lahti, kui mu ema avastas minu kaelalt tema hambajäljed. See lapsehoidja mängis vannis «krokodillimängu» – ta hammustas meid, kui olime sõnakuulmatud. Laks lapsele, see pole kena, aga vahel on see vältimatu, kuid hammustamine on ju äärmiselt veider karistusviis. See meenus mulle taas, kui hakkasin «Luuderohu» kallal tööle.

Teiseks hakkasin seda kirjutama, kui Suurbritannia psühhoterapeutide hulgas käis täielik lapsepilastamishüsteeria. Igaühest, kes läks psühhoteraapiasse või nõustamisele, eeldati kohe, et teda on lapsena ära kasutatud. Harvad polnud juhtumid, kus lapsi eraldati vanematest ainult kahtluste tõttu, igasuguste tõenditeta. Oli juhtum ühel Põhja-Šoti saarel, kus esitati süüdistus, et kõiki lapsi sel saarel on ära kasutatud ja kõik täiskasvanud moodustavad pedofiilide kommuuni satanistlike rituaalidega. Sotsiaaltöötajad viisid sealt kõik lapsed ära.

Hiljuti oli sellest dokfilm, kus need praeguseks täiskasvanud lapsed juhtumist rääkisid. Üks ütles seal, et ta ei teadnud, kuidas seda sotsiaaltöötajale öelda, et keegi pole temaga midagi sellist teinud. Näis, nagu oleks lastes, keda peeti ohvriteks, tekitatud süütunne inimeste poolt, kes neid kaitsta püüdsid. Lisaks veel see üldine hüsteeria ja tagajärjeks oligi nõiajaht.
Ma tahtsin kirjutada romaani, mis esitaks väljakutse sellisele endastmõistetavale ootusele. Ma tahtsin näidata, kui hävitav see on.

Aga see väike tüütu veidrik teie teises raamatus «Eksitus» – raamatu lõpus, kui ta on teinud enesetapu, mille motiiv oli sama kurb ja pentsik nagu tema elu, pannakse tema arvele ka sarivägistaja teod. Kas ta oli lihtsalt patuoinas?

Patuoinas. See on ju politsei jaoks lihtsam, kui lahendamata seksuaalkuriteos saab lõpuks süüdistada mingit haledat vennikest, kes kellelegi ei meeldi ja on juba nagunii surnud – «ta on ju pervert, ju tema ikka tegi seda».

Samal ajal kui paljud seksuaalkurjategijad on pealtnäha täiesti normaalsed inimesed, ja see hirmutab tõesti.

Filmidest jääb tihti mulje, et moodsa tehnoloogia juures pole detektiive enam vaja: lase laip masina alt läbi ning lakmus ja lambid räägivad kohe kogu loo. Kas moodne tehnika ei takista hea loo kirjutamist?

Kõik need tehnoloogiad pole sada protsenti usaldusväärsed. Kui DNA testid krimiuurimises kasutusele võeti, siis olid krimikirjanikud mures – see võib tähendada žanri lõppu. Aga mulle seletas üks patoloog: käteldes jääb veidi sinu DNAd minu käele. Oletagem, et ma varastan auto, sõidan kellelegi otsa ja roolirattalt leitakse nii minu kui sinu DNAd. Kumb meist kahest oli roolis? Seda tuleb ikkagi vanamoeliselt uurida: kes oli kus, kellel oli motiiv. Tehnoloogia lihtsalt komplitseerib olukorda.

Kirjanik ei pea uurimisvõtetest liiga palju teadma – see rikub loo rütmi. Peab teadma piisavalt, et stseen oleks veenev. Parim soovitus, mille ma saanud olen, oli, et ära uuri enne, kui käsikiri on valmis, ning siis räägi kellegagi, kes seda teemat tõesti teab, ja lisa tehnilised detailid.

Mida te tegite enne, kui teist sai krimikirjanik?

Ma töötasin toimetajana kirjastuses ja kirjutasin kuus ajaloolist romaani. Aga kui hakkasin krimilugusid kirjutama, siis pidin ka nime vahetama.

Esimene ajaloolise romaani tegevus toimub esimese Afganistani sõja ajal 19. sajandil. Minu ajaloolised raamatud on naistest sõjas: naised, keda on kasvatatud teadmises, et kõige ekstreemsem asi, millega nad elus kokku puutuvad, on õmblusnõel, leiavad end nüüd sõjast ja mõistavad, et on vaprad, visad ja sihikindlad.

Millest räägib teie järgmine raamat?

See ilmub Suurbritannias järgmisel kuul ja räägib inimkaubandusest. Kui ma selle raamatu jaoks uurimistööd tegin, siis mind jahmatas, kui palju on nende seas naisi, kes kaubitsevad teiste naistega. Ma arvan, et inimene, kes on ohvrina üle elanud midagi õudset, õpib jälestama neid, kes ohvrina ei võitle. Need naised karistavad teisi naisi iseenda haavatavuse eest. Sama on kiusajatega – tihti on kiusaja olnud kunagi kiusatav.