/nginx/o/2012/06/01/1141614t1hecbc.jpg)
Ta on õhuline ja ebamaine, veidi äraolev, ometi siinsamas, aval ja naeruline, soe ja sõbralik, kirjutab Marika Makarova terviseajakirjas Üks. Nastja (30) on naine, kes ütleb enda kohta nii: «Ma olen kunstnik. Mitte sellepärast, et ma joonistan, vaid et mul on selline maailmataju.»
Passis on ta nimi Anastasia, ehkki nii pole teda keegi kunagi kutsunud. 18-aastaselt, pärast pooleaastast tutvust, abiellus ta oma kaasa Igoriga... ent Igori olemasolu teadis juba tirtsuna. Sugulastel Tallinnas Koplis külas olles teatas ta, et vastasmajas elab üks poiss, keda tema teab, too teda aga veel mitte.
Nad on abielus olnud 12 aastat. Praegu on Tallinna Ülikooli geoökoloogina lõpetanud noor teadjanaine vabakutseline, joonistab ja maalib, kasvatab nelja-aastast tütart Jasnat ning tunnetab maailma, mis enamikule meist silmaga nähtamatu ja käega katsumatu.
«Eriline tunne... nagu oleksid armunud.»
«Kujuta ette võlulinna... Kirgast helesinist taevast, valgeid maju, imekauneid roosipõõsaid – igal inimesel on see linn omamoodi, minul on ta niisugune. Selles linnas on kohtumaja, kuhu saad pöörduda, kui sulle ülekohut on tehtud. Tervisetemplis saad paluda tuge, kui mingist haigusest terveneda tahad... Ja see töötab,» kinnitab mu vastas istuv tumedapäine selgeltnägija, kelle sõnul aitab just kujutlusvõime arendamine intuitsiooni tundlikumaks timmida. Tema suhtleb selle abil maailmadega, mis olemas meie füüsilise tegelikkusega paralleelselt, siin ja praegu, ehkki enamikule meist tajumatud.
«Intuitsiooni kaudu annavad mu kaitseinglid mulle teada, kuidas elada. Küsin nende käest, annan siis soovi vabaks ja tean, et saan vastuse... teadmise, märgi või vihje näol... suvalisel hetkel... sest kõik, mida sulle vaja, jõuab ise su juurde.»
Mõni näeb asju vaimusilmas, teine tunneb, kolmas kuuleb. Nastjale tuleb teadmine. Et intuitsiooni ja oma sisetunnet aga üleüldse märgata, tuleks olla võlulainel. «See on selline eriline tunne... nagu oleksid armunud. Hingel on helge ja ülev olla,» kirjeldab ta seisundit, mis lastel loomupäraselt ergas, täiskasvanutel aga meeldetuletamist ja treenimist vajab.
«Varem kogesin ma seda vaid siis, kui midagi toimis või ma nägin mingit märki. Nüüd olen ma selles harmoonilises olemises enamuse ajast. Mul on teistmoodi juba raske. See tunne, nagu ka usk, et sind aidatakse alati ja kõik laabub, on intuitsiooni tajumiseks hästi olulised.»
Muinasjutulise tunde õppimiseks soovitab Nastja lugeda esoteerilist kirjandust, sest see aitab võlulainele häälestuda. Kui too tunne inimest puudutab, ei aja seda segamini mitte millegagi. Pealegi, mida sagedamini selles viibida, seda enam hakkavad ilmuma helgemad ja üllamad mõtted ning jääb vähem ruumi hirmule ja ärevusele.
«Kallistamine on musitamisest tähtsamgi.»
Teadmisena jõudis temani ka see, mis nime tütar endale tahab ja kuidas teda kasvatada – veel sündimata laps andis emale nõu. «Jasna oli kõhus väga täiskasvanud, nüüd on ta nagu lapsed ikka. Mina jälle olevat ema sõnul väiksena olnud täiskasvanulikult arukas,» jutustab naine, kes mäletab lapsepõlvest seiku, mis paljudel meist mälust pühitud... milline oli kõristi, kui ta vaid mõnekuusena vankris lamas, või mänguasjad, mis ta oma esimeseks sünnipäevaks sai. Jasnal nii palju meeles pole, küll on ta aga rääkinud, kuidas kõhus olles kop-kop tegi, et välja saaks.
Enam tilluke särasilm nõuandeid ei jaga. Nüüd on Jasna laps ja Nastja ema, ehkki naine teab, et ühes eelmistest eludest oli vastupidi – tema oli Jasna tütar ja Jasna tema ema.
«Tütar on mul liidri loomuga, tahab kõike ise otsustada. Ja seda on vaja korrigeerida. Kui tal juba nelja-aastaselt lubada, mis juhtub siis, kui ta kümnene on? Selles mõttes ei ole ta kerge laps, keda plastiliinina voolida võimalik. Täiskasvanuna on tal kangekaelsena aga veelgi raskem, nii et pigem ohjata teda praegu. Leplikkuse ja alandlikkuse, mis lastes tänapäeval kadunud, saab ju kaasa kodust,» mõtiskleb ta.
Käskude ja keeldudega ema Jasnat siiski ei suuna, ikka rääkimise, armastuse ja kallistustega. «Kallistamine on musitamisest tähtsamgi, sest sisendab lapsele kindlustunnet. Me kallistame hästi tihti... ja muidugi võtame haiget saanud kohale musi andes valu ka ikka ära,» naerab Nastja ning möönab siis tõsisemalt: «Eks Jasnale emaks olemine ole üks mu õppetundidest ses elus.»
«Hingede maailma ei karda ma üldse.»
Kes kogeb pidevalt midagi, mis talle ei meeldi – no näiteks viib elu kannatamatut ühtelugu kokku teiste samasuguste ärritavate tegelastega – on see märk õppetunnist, mille omandamiseks on tarvis midagi muuta. Iseendas. Mitte teise inimese loomusega võideldes, vaid sellega siiralt ja südamest leppides.
Nastjat ennast on «õnnistatud» kangekaelsetega. Selline on Jasna, veidi ka Igor, eriti aga ema. «Temaga on mul suhted kõige keerulisemad. Mehest võid ju lahku minna, emast lahutada ei saa... Aga tegelikult on mul elus inimestega vedanud,» rõõmustab habras kaunitar.
Eks tal ole õppetunde teisigi, nagu meil kõigil. Osa on selgeks saadud, osaga tuleb veel tööd teha. Hirmudega kas või. «Hirm on väga tugev tunne ja sellest vabaneda ei ole niisama lihtne. Kõige parem «rohi» on tunnistada endale tema olemasolu. Mind hirmutasid ema ja vanaema lapsena tihti, et vot kui lähed sinna või teed seda, siis juhtub sinuga midagi halba. Ma pelgan paljut, aga just füüsilises maailmas, hingede maailma ei karda ma üldse.»
Kas ka haigused on inimesele õppetunniks, pärin. Nastja kostab, et mitte alati. Mõned on, ent mõnikord on õppetunniks hoopis haigusest vabanemine, et inimene hakkaks mõtlema, miks ta üldse haigeks jäi.
«Minu ravivägi on kätes ja sõrmedes.»
Enda tervendajavõimed päris ta Siberi vanavanaemalt Kalistalt, keda ta ilmsi näinud pole, hingena aga küll. Viimati umbes aasta tagasi. Nastja ühe kaitseinglina hoiab ta lapselapselapsel silma peal. Tema ravis oma tarkuse ja võimetega ümberkaudsete külade elanikke. «Nastja tarkuste raamatusse» on nii mõnigi vana retsept jõudnud just kaugelt Siberist.
«Minu ravivägi on kätes ja sõrmedes. Ka mõttejõus, millega ma vahemaa tagant ise füüsiliselt kohal olemata inimesi aidata saan. Ja ehetes, mida ma poolvääriskividest teen. See on minu jaoks üks meeldivamaid viise tervendavat energiat edasi anda. Pealegi pole see vastuolus põhimõttega, et ma võtan inimeselt ära probleemi, mille kaudu ta õppida ja areneda saaks.»
Kui Nastja haige elundi kohal kätt libistab, tunneb ta sealt soojust välja voolamas. Lootusetult haigetel ja narkomaanidel aga mitte ainult ei tunne, vaid lausa näeb, kuidas energia pealaelt aurupilvena lahkub. Haiguste põhjuseks peab halbu emotsioone, sest need vigastavad inimese biovälja. Nii kimbutavad südamehäired neid, kes kõike liialt südamesse võtavad. Kõrva- või silmahädad siis, kui midagi kuulda või näha ei taheta.
«Tee seda, mis sulle meeldib.»
Tervendajanaise pere ise on üsna terve. Jasna pole lasteaias isegi viirushaigusi põdenud. On ta vaktsineeritud? «Jah, osaliselt.» Nastja ei poolda neid, kes soovitavad mitte vaktsineerida.
«Täiskasvanuna pole ma end küll vaktsineerida lasknud, ent ma vastutan ise enda eest. Kuna me ei ela ideaalses maailmas, ei saa ma võtta lapse eest niisugust vastutust, ehkki ma ju näen teistest rohkem. Tõsi, vaktsiine määratakse liiga palju, aga saab ju uurida, millised võiks tegemata jätta.»
Ka pole ta kodusünnituse poolt. «Oleksin ma seda teinud, oleksin surnud,» meenutab 4-kilose tütre ilmale toonud 42-kilone naine, kes ränkraske sünnituse järel teadvuse kaotas ja kahte vereülekannet vajas.
«Viiendal kuul kumerdus mul üks roie kohutava valuga ette, sest laps poleks muidu lihtsalt ära mahtunud. Luu turritas pärast sünnitustki veel. Aga operatsiooni õnneks vaja polnud, sest roie läks oma kohale tagasi.
Haiglast koju saades ei võtnud ma kaks nädalat sõna otseses mõttes jalgu alla. Luud olid nõrgad ja ma ise poolteadvusel. Igor viis mind süles duši alla ja tualetti, vannitas Jasnat ning hoolitses meie mõlema eest.» Rinnaga toita soovitab Nastja küll kõigil emadel ja võimalikult kaua.
Ning et vähem oleks vaja tervist ravida ja probleeme lahendada, annab nõu puhata mitte ainult nädalalõppudel, vaid lubada endale hingetõmbepause iga päev mitu korda.
«Varem oli mulle sümpaatne mõte: tee seda, mis sulle meeldib. Nüüd saab mulle üha omasemaks teine: armasta seda, mida sa antud hetkel tegema pead, ja tee seda hästi. Siis ei tunne sa ka, et see, mida teed, on töö,» tuleb võlurnaisel nippe kui küllusesarvest.
«Alustada tuleb iseendast.»
Taas voolab me jutt eeterlikumatele teemadele, minevikule ja tulevikule. Minevikku oleks Nastja meelest hea mäletada, sest see on inimese pagas. Aga kas peaks ette võtma ka rännakuid oma eelmistesse eludesse? – Milleks? uurib ta. – Et aru saada põhjustest, miks miski suhe on, nagu on, või miks midagi on juhtunud?
«Kes on vaimselt ergas, seda ei huvita, mis ja miks kunagi oli. Ta lihtsalt teab, et nii on. Võib-olla teisi küll... et oleks lihtsam. Igasugune mineviku läbielamine on tervendav, isegi kui meenutused haiget teevad.»
Tuleviku kohta ütleb aga, et palju olulisem on teada, mida tuleks teha praegu. «Tulevikku ei ole olemas. Tõsi, on asju, millest ei saa kõrvale hiilida, ent ehkki sind juhatatakse, lähed sa ju ise. Tulevik on nagu Moskva metroo – sul on ilmatu palju valikuvõimalusi. Ent kes saaks olla see, kellele usaldada tolles keerulises võrgustikus liiklemine, kui inimene iseennastki ei usalda? Parem teada, kes sa oled praegu, kui tunda haiglast uudishimu selle vastu, mis saab olema tulevikus.»
Mida arvad detsembrist 2012 ja maailmalõpust? Maailma lõppu selles mõttes, et toimub mingi üleilmne katastroof, teadjanaise sõnul ei tule. Muutused kestavad juba ammu.
«Seda võin küll öelda, et lähema 20–30 aasta jooksul muutub rohkem kui senise kahesajaga. Planeet Maa jaoks läheb kõik paremaks, inimesel ei saa aga kindlasti kerge olema. Paremaks igaühe ja kõikide jaoks hakkavad asjad muutuma siis, kui inimene mõistab, kuidas kõik on omavahel seotud ning kui palju tema teistest ja teised temast sõltuvad. Alustada tuleb aga iseendast.»