:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2025/06/05/16897220t1hcd9a.jpg)
Mis teeb eestlasele kõige rohkem rõõmu? No ikka võimalus teise eestlase üle nalja visata. Just seda lõbu pakub Andrus Kivirähki suvelavastus «Kalevipoeg», milles nimikangelasena hullutab piigasid tuntud südametemurdja Karl Robert Saaremäe.
Karl Robert Saaremäe on igati kohane karakter sellist kaalukat kangelast kehastama – 192 cm pikkune näitleja annab talenti juurde liites Kalevipoja mõõdu kenasti välja ning on väga veenev nii koomilistes rollides kui draamas. Lisaks on teda kogu karjääri vältel saatnud naistelemmiku kuulsus. Kas see on ka näitleja enda jaoks olnud unistuste roll?
«Mina ei ole Kalevipoja kehastamisest unistada küll kunagi osanud,» ütleb peaosaline lõbusalt. «Ja meie Kalevipoeg on sutsu teine tegelane kui eeposes tegutsev karakter. Kivirähk ikkagi naerab selle üle. Kuidagi on juhtunud, et me oleme alati pidanud Kalevipoega selliseks suureks kangelaseks, kes hobuseid kukil kannab ja piigasid vägistab. Aga meie teemegi etenduses nalja selle üle, et kust need kõlakad lahti lähevad ja kui palju neil tõepõhja all on. Või ei ole.»
Silmalõbu naistele
Karl Robert imestab ise ka, et temal polegi unistuste rolle olnud. Rolle valib ta pigem sisetunde järgi. «Ma vaatan tervikut ja tahan teha erinevaid asju – nii psühholoogilist teatrit, mille heaks näiteks on tükk «Hääl minu sees», kus ma emaga koos mängin, kui mõnusat suvist komöödiat. Vabakutselise näitlejana on mul see eelis, et ma saan ise oma rolle valida. Vahel isegi natukene tahaks olla mõne teatris repertuaarinäitleja, et keegi ette kirjutaks natukene ka, et milliseid rolle võiksin mina teha.»
Õrnemast soost publik pettuma ei pea – noor Saaremäe teeb hoogsalt jõu- ja ilunumbreid ning silkab ringi palja ülakehaga. Kuidas kaunitarid publiku seas Kalevipoja vastu võtsid, kas nad kiljusid ka? «Ju nad ikka kiljuvad. Õnneks ma pole ainuke – meid on neli poissi, kes jooksevad nii, et torsod välguvad,» naerab peategelane. Kivirähk ehitas tüki üles selliselt, et Kalevipoeg, Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg on kõik võrdsel pulgal tegelased. «Täitsa juhuslikult saab Kalevipoeg kuningaks. Meie eepos oleks vabalt võinud olla legend Olevipojast. Teised lihtsalt ei viitsinud kivi viskama minna. Ja niipea kui Kalevipoeg poliitikasse läheb, teda järsku enam sõbrana ei võeta.»
Tööka mehe kehastus
Kellena osatäitja ise oma kangelast näeb? «Kalevipoeg on selline lihtne Eesti mees, kes teeb kõik tööd ära,» sõnab Karl Robert. «Ta küll kutsub ka teisi käsi külge panema, aga kui keegi teine ei tule ja töö on vaja ära teha, siis läheb ja teeb selle ise.» Mees lisab muiates, et tegelikult ju tubli mees. Ka tema enda mõlemad vanaisad olid sellised, et töö on elus kõige tähtsam ja enne järele ei jäeta, kui põlve maha panevad.
Talle endale pakub palju lusti see, kuidas etenduses tõmmatakse lõuga poliitikaga tegelemise üle. Eks see kehti sageli ka meie ümber – inimene püsib heas kirjas täpselt seni, kuni ta soovib Eesti elu paremaks muuta ning poliitikasse läheb. «Hakatakse ju norima ja narrima,» teab Saaremäe. «Et õpi parem mõni päris amet selgeks.» Aga kas alati peaks kohe nii umbusklik olema, et kui poliitik, siis kahtlane tegelane? Poliitika on ju töö nagu iga teinegi, mis samamoodi tahab tegemist.
/nginx/o/2025/06/05/16896957t1h14bf.jpg)
Eestlaste kaks poolt
«Ühtepidi me oleme aatelised, me oleme isamaalised, me oleme kokkuhoidvad, me oleme laulupidude rahvas, me oleme hingelised – seda me oleme,» avab tausta etenduse lavastaja Üllar Saaremäe. «Aga teistpidi me oleme ka täis peaga ujumaminejad, me oleme üksteist tagarääkijad, me oleme teineteise mahategijad. Ja need mõlemad poolused, nii naerev kui nuttev mask on selles näitemängus täiesti olemas. Kes tunneb ära enda või tunneb ära naabri – selle on Andrus Kivirähk väga veenvalt sisse kirjutanud.»
«Minu jaoks muudab selle tüki tegemise eriti toredaks see kamp, kes koos mängib,» lisab Karl Robert Saaremäe. «Kõige huvitavamad on need inimesed, kes minuga laval on, see on haruldane võimalus. Ja see koht ka - Laitse Graniitvilla Teatrimägi - on väga eriline. Teatri puhul säilib alati mingi eriline X-faktor, mitte kunagi ei tea tegijad, kuidas sõna levima läheb ja millise tüki peale inimesed tormi jooksevad. Praegu juba paistab, et «Kalevipoeg» ikka inimesi kõnetab, üheksa tükki me mängime ja varsti ilmselt enam löögile ei saa, tasub kiirelt tegutseda.»
Tõsi ta on – tabava ja vikatterava sõnaga kirjanik kohe oskab eestlasi portreteerida. Ta ei heida etenduses armu ei kadedusele, ületrumpamise soovile, edevusele ega kummalistele suhtlemismaneeridele. Mitme koha peal purskab publik naerma eeskätt äratundmisrõõmust. Kõiki neid tüüpe, kes «Kalevipojas» tegutsevad ja ringi müttavad, tunneme me ka tänapäevaelust, tõenäoliselt lausa lähiringist. Linastesse ürpidesse ning toonasesse konteksti ülekantuna näeme nii edu kultust kummardavaid tõusikuid kui vaimlejaid, puhata mitte oskavaid töönarkomaane, klatšihimulisi kommenteerijaid kui ka võimul olijate kahtlustajaid, kelle arvates «küll ta ikka pani poole vasakule, ega see aus värk olla ei saa».
Hoogsam kui võiks arvata
Mille peale publik kõige rohkem üllatuda võiks? «Kui ma selle välja ütlen, siis pole mõtet tulla ju,» naerab Üllar. «Ilmselt nad ei oota, et see nii hoogne on. Eks need liinid on ikka Kreutzwaldilt, kuidas Peipsi tagant laudu tuuakse ja siiliga kohtutakse – kõik need on otse eeposest, aga need stseenid on kõik väga ootamatus võtmes.»
Siilist, keda kehastab Alo Kurvits, saab suurele osale vaatajatest ilmselt üks lemmikkaraktereid. Juba tema kostüüm ning lavaline liikumine on ääretult koomiline, aga samavõrra tema repliigid: «Mina olen ju väikest viisi äriloom ka.» Miks eestlased just selle pisikese okkalise tegelase nõuandeid kuulda võtavad, sellelegi saab tükis vastuse.
«See on kirjutatud rahvatüki ja komöödiana,» kirjeldab lavastaja Üllar Saaremäe. «Aga mina olen toonud ka pühalikumat tunnet sinna sisse. Lavastusega on seotud ka segakoor «Hellas», nad kehastavad tüki orgaanilise osana külarahvast. Meil on ju laulupeoaasta. Ka Tauno Kangro lööb oma madala bassihäälega ise kaasa. Mina usun, et tüki trump ongi see, et on mõlemad poolused elus väga ausalt esindatud.» Üllar astub etenduses ka ise lavale, sel tegelasel pole otseselt nime, aga eepose liinidega kursis olevad või siis lihtsalt taibukad vaatajad tunnevad temas ära Vana Kalevi.
:format(webp)/nginx/o/2025/06/05/16896982t1hcd75.jpg)
Etendused Laitse graniitvillas said juba hoo sisse. Ülemäärase pühalikkusega pole Andrus Kivirähk legendile lähenenud ning mingitest reeglitest end piirata ei lase. Tema Kalevipoeg on tegija mees, kellele käivad hirmsasti närvidele teised inimesed, kes on märksa rumalamad, seanahavedajad ja argpüksid. Kes on kordki netikommentaaridega kokku puutunud, see ilmselt muigab äratundvalt – seda laadi mured kimbutavad õige mitmeid Kalevipoegi meie keskel.
Vaata suurt galeriid sellest, mis kohapeal toimus!
«Reporter» käis esietendusel kohapeal ja uuris asja õige lähedalt:
Täpsem info etenduste kohta siin.
Ühes «Kalevipoja» etendustega sai Laitse Graniitvillas valmis uuenenud Teatrimägi, kus on publiku päralt 700 kohta. Lisaks said Tauno Kangro käe all valmis uuenenud peosaal, restoran, Tegusa Teo teemaja ja Kaine Konna kõrts. Tauno Kangro ise lööb üsna valju etteastega kaasa ka värskes tükis «Kalevipoeg», mida ta seal teeb, tuleb ise vaatama minna.
:format(webp)/nginx/o/2025/06/05/16897014t1hd79d.jpg)