/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/04/16/16781354t1h60c1.jpg)
«Mu ämm elab meiega koos ning tema ja mu abikaasa on väga lähedased sõbrad. Nad on teineteisega väga sarnased – avatud, kallistavad palju ja lobisevad palju,» jagab naine oma muret, mis paraku vaid kallistamisega ei piirdu.
«Mu ämm elab meiega koos ning tema ja mu abikaasa on väga lähedased sõbrad. Nad on teineteisega väga sarnased – avatud, kallistavad palju ja lobisevad palju. Ma tunnen end enamasti kolmanda rattana, aga hoian end tegevuses raamatute lugemisega teises toas või käin kodust väljas,» jagas anonüümseks jääda soovinud naine New York Posti nõuandenurgas oma muret.
«Kõik justkui sujub hästi, välja arvatud see, et enne magamaminekut kallistavad nad ja annavad teineteisele huultele musi. Minu meelest on see jäle. Olen oma mehele öelnud, mida ma sellest arvan, aga tema vastab lihtsalt: «See on mu ema.» Mina ütlen talle vastu, et ma pole oma isa isegi kallistanud, rääkimata huultele suudlemisest. Ma arvan, et olen väsinud sellest, et ta meie juures elab. Kas see on normaalne, et nad teineteist suudlevad?» uuris naine.
Eksperdi vastus sellele probleemile kõlas järgmiselt: «See, kas mina arvan, et on sobilik, kui su abikaasa ema teda huultele suudleb, polegi tegelikult oluline. Ma eeldan, et see on olnud nende harjumus juba lapsepõlvest saati, seega on see nende jaoks normaalne. Su suhe oma isaga ei ole siinkohal võrdlusena asjakohane. Kui sa tunned end enamasti kolmanda rattana, siis on midagi valesti. See ei ole tervislik ning nii jääbki, kuni sa ei pea oma abikaasaga südamest südamesse vestlust selle kõige üle.»
Armas lugeja, mida sina sellises olukorras teeksid?