Nõukogude naise moepiibli, ajakirja Siluett viimane peatoimetaja Ell-Maaja Randküla ei pea sugugi tüünet pensionipõlve ega vaata ka hommikust õhtuni Fashion-TVd. Oo ei!
Ell-Maaja Randküla – suunaseadja miljoneile
23. aprill 2012, 08:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased paar kuud on Ell-Maaja Randkülal (72) raske kohtumisaega leida: tal on parasjagu kibekiire sisearhitektuuri aastaraamatu Ruumipilt koostamisega, mis juba kaheksandat aastat tema töö.
Tõttab mööda objekte, siis võtab süvenemist nõudvat kirjutamisaega. Moeartiklid vahetas Randküla tegelikult juba pärast Silueti luigelaulu sisekujundus- ja arhitektuurikirjutiste vastu. Kriitik ta pole, vahendaja ja interpreteerija aga küll.
Kuid siis lõpuks, voilá!
Tuppa astub seesama Ell-Maaja Randküla, kes 1980ndail ühes Eesti vaadatumas telesaates «Reklaamiklubi» pühapäevaõhtuti üheülbaliste karupruunide jopedega tegelikkusesse killukese glamuursemaid moesõnumeid tõi. Ja kes oli 1983–1992 Silueti peatoimetaja – ajakiri, mis oli moesuunanäitaja miljonitele naistele Nõukogude Liidust Bulgaaria ja Kuubani välja.
Selles saareriigis moefestivalil käies veendus peatoimetaja oma silmaga, et Siluett, eriti selle lõikelehed olid seal üüratult popid. Eestikeelne trükiarv 52 000 ja venekeelne tiraaž
298 000 teeks aga praegu kadedusest kahvatuks iga siinse ajakirjatoimetaja. Ning siis, kui Moskvas pressile venekeelset Burdat esitleti, kuulutas selle asutaja Aenne Burda, et liidus on vaid üks korralik moeajakiri – Siluett. Küll siis põrnitseti Randküla kurjalt.
Teeme kruusidesse nn pätikohvi. «Kohvi joon ma alati kui võimalik,» ütleb Randküla. Ärgates võtab vähemalt kaks tassi, ühe keedab õhtul ette valmis ja joob hommikul külmalt – ta ei kannata lihtsalt oodata, kuni vesi keema läheb.
Valges majas punasel vaibal
Kunagine peatoimetaja on elegantselt mustas ja beežis, soeng endiselt sassoonisarnane, hääles sama mõnus kare varjund kui vanasti. Ainult et prilliraamid on pisut väiksema fassongiga kui toona... Mäletan, et prillikandjaid tegid tema efektsed raamid tühjade lettide ja igavese defitsiidi ajastul oi kui kadedaks.
«Küllap tõin need Tšehhoslovakkiast,» oletab Randküla. Sest selleks ajaks lubas võim teda juba riigist välja. Varem oli ta «nevõjezdnoi» – säärane pitser paberites tähendas, et isegi sotsmaad olid keelatud.
Et mine tea, võib-olla hüppab ära! Sugulased olid ju mujal maailmas ees: meremehest isa sattus sõjakeerises elama Kanadasse, vanavanemad Ühendriikidesse. Alles siis, kui Ell-Maaja abiellus ja sündis poeg, hakkas punavõim teda ses suhtes usaldama.
Oma esimesest välisreisist 1979. aastal Tšehhoslovakkiasse ei mäleta ta aga moest ega tänavapildist mitte tuhkagi, ainult eufoorilist emotsiooni: «Ma sain välja!!!» Randküla muigab ja mainib, et mitte kunagi ei kujuta praegused noored ette seda tunnet, kui sind esimest korda välismaale lubatakse – tema kümneaastane pojatütargi on juba kolmes riigis käinud. «Ja veel kapriigis!»
Absurdset ja kujuteldamatut, mis nüüdsele fashionista’le seostuks põrgukatlaga, leidus tol ajal ka moes ja Siluetis. Ehkki hullemad ideoloogilise möllu ajad olid selleks ajaks, kui varasem Tallinna moemaja kunstnik Randküla Silueti peatoimetaja postile asus, juba möödas.
Olgu või suur skandaal, kui Oivi Vare moekollaažil oli kaelaketi ripatsiks maailmamoes kuum Malta rist, meile praegu tuttavam kui Vabadussõja rist. Käidi parteikomitees punasel vaibal, toimetuse töötajad kuulutati fašistideks, autor lahkus, teised tagandati.
Enda peatoimetajaks olemise ajast mäletab Randküla aga eredalt läti juurtega daami Otilie Frantsevna Golubevat Moskvast, NLKP Keskkomiteest, kes läkitas Tallinna punase pliiatsiga tehtud märkustest-hüüumärkides kirendavaid Siluette.
Põhiline küsimus oli ju Nõukogude inimese moraal, ei mingit seksikust! Rohkem või vähem avatud dekolteed ei sallinud too Golubeva silmaotsaski, lahtised juuksed olid keelatud ja eriti jubedad olid tema meelest lühikesed püksid, kus jalg paistis pisutki kõrgemalt kui põlv. «Kõik see oli amoraalne. Õnneks kohalikud parteibossid ei kippunud sellega liialt kaasa minema,» muigab Randküla.
Kuid mood oli üks võimalusi Nõukogude inimest kasvatada – see pidi olema inimesesõbralik, mitte mingi kapitalistlik värk. Kord, kui Ene Lambi 1940ndate moest kõnelev lugu tundus ametnikule millegipärast «ideoloogiliselt valede rõhkudega», käis Randküla EKP Keskkomitees aru andmas.
Eks Moskvaga oli igasugust krillimist.
Silueti trükiarv võinuks olla mitu korda suurem, kui paberit oleks antud rohkem, kui miinimumtiraaž ette nägi. Kõike jagati toona ju limiitide ja fondide kaudu – Randküla ise on käinud koos varustajaga Kesk-Venemaa räämas tööstuslinnades Kostromas ja Uljanovskis kangaid toomas.
Ja loomulikult hoiti asja kontrolli all, sest Moskva moemaja ajakiri «Žurnal modõ» pidi olema suurem ja parem. «Mingis mõttes oligi. Materiaalsed võimalused olid uhkemad, sealt käidi isegi Pariisis stažeerimas,» loetleb Randküla võimalusi, millest siin võis ainult unistada. Kuid meil oli n-ö kodanliku Eesti aegne oivaline taust ja järjepidevus, teine kultuur, täiesti oma nägu.
Haritud ja tugevad moejoonistajad, hiilgavad moekunstnikud. Moealbumeid joonistati ju juba pärast teist ilmasõda. Melanie Kaarma, Mari Kanasaar, Zoja Järg, Ivo Nikkolo, Liivia Leškin, Kai Saar, Krista Kajandu on vaid mõned säravad moenimed.
Kuid kõigest materiaalsest tunti puudust. Natukenegi viisakamat trükki võimaldavat kriitpaberit saadi napilt kaane jaoks. Kodakit, slaidifilmi, siiski eraldati, sest ajakiri teenis pisut konverteeritavat valuutat. Kõik sõltus sellest, palju kohalikud ülemused kergetööstusministeeriumist ja keskkomiteest suutsid Moskvast välja kaubelda.
Praktiline nõuandja
Üks südantsoojendav lugu meenub kunagisele peatoimetajale veel. 1980ndate lõpus, kui juba telefonilt kaugekõnesid teha sai, tuli talle kõne Venemaa kaugest otsast Karagandast. Helistas noor naine, paludes saata paar välismaa ajakirja: «Ma nii tahaks kas või kordki elus üht välismaa ajakirja näha!» Loomulikult Randküla saatis talle need.
Ei maksa arvata, et kinnise riigi mood elas pimedas kotis. Kuigi ajakirja makett liimiti kokku kummiliimiga, mis toekates doosides ähvardas toimetajaid kaifiga, telliti ometi Prantsuse ja Inglise Vogue’i, Itaalia Linea Italianat.
Moemajal oli väike valuutavaru, mille eest ajakirju osteti, samuti jooksev arve antikvariaadis, kuhu inimesed tol ajal sugulastelt saadud ja hoolega läbi töötatud välismaa žurnaale müügile tõid. Ning muidugi sai küllaga moeinfot Soome televisioonist.
«Kuid nii lollid olime küll, et me absoluutselt ei taibanud ega kujutanud ette, kuidas süsteem mujal toimib, mis alustel mood kunstina sünnib ja end üleval peab,» naerab Randküla. Kord oli Prahas moeajakirjanike nõupidamine ja seal kuulutas keegi saksa härra Leipzigi moeinstituudist, et jätke ometi see loba – mood on äri ja ainult äri! «See tundus lausa pühaduse rüvetamisena, sest meie rääkisime moest kui suurest kunstist,» mainib Randküla.
Sestap ehk ei taibatudki muutuste tulles kohe Silueti kaubamärki hinnata ega ka registreerida. Randküla usub, et midagi uut võinuks sellest isegi sündida. Kuigi jah, säärast lõigetega iseõmblejale mõeldud moeajakirja arvatavasti enam mitte.
«Aeg oli ju teine. Ennekõike seisnes Silueti väärtus selles, et ta aitas kasinates oludes elada ning hakkama saada. Andis nõu, julgustas naisi oma kätega midagi looma, süstis inimestesse optimismi. Haris, rõhus ka isikupärale, rääkides, mis millisele figuurile sobib,» mõtiskleb kunagine peatoimetaja kohvikruusis lusikat liigutades.
Praegu on iseõmblemine pigem veider harrastus ja ajakirjad valdavalt naistekad, mille sisu keerleb šopinguretkede ümber. See, et mood ongi äri ja ainult äri, on nüüd Leipzigi moehärra ütlusest rabatuile lõplikult selge.
Tõeline uudisehoolik
Virisemine tegelikult Randkülale ei meeldi. Polnud ka toonane aeg läbinisti kohutav, palju ilusat oli ka. No näiteks sõidud mööda Nõukogude Liitu moemaja etendustega. Tallinna moemaja kultuslikud moedemonstratsioonid kaks korda aastas, mille lõpetas peoõhtu Kännu Kuke või Kevade restoranis. Või siis moepildistamine Turkmeenia kõrbes koos kaamelitega.
Ning alati, kui kuskile moedemonstratsiooniga sõideti, taheti teada, et kas Faime Jurno ikka ka tuleb. Faime oli ju suur iluideaal! Muide, mannekeenid kuulusid ametlikes paberites toona tööliste kategooriasse, ametinimeks rõivaste demonstreerija.
Mis Ell-Maaja Randküla aga seniajani Silueti lõppemisega seoses painab, on see, et Ella Vende suurepärased ja säravalt kirjutatud kostüümiajaloo artiklid jäid koguna avaldamata. Isegi pealkiri oli olemas – «Lugusid moeajaloost»...
Kui sageli aga moeproff nüüd Vogue’i näpus hoiab? «Olen eluaeg üsna jahe moetarbija olnud ja eelistan klassikalist stiili. Ka ehetest pole eriti hoolinud, kui üldse, siis kannan midagi väga tagasihoidlikku,» kõhistab ta naerda.
Siit koorub lagedale ka Randküla tõeline kirg – teatrikostüüm, mida ta enne kunstiinstituudi moeeriala Tartu kunstikoolis õppis. Näiteks noorsooteatri rokkooperile «Johnny» ja filmile «Hukkunud Alpinisti hotell» tegi kostüümid just tema.
Jah, ajakirju lappab ta ka, kuid peab end hoopis uudisehoolikuks, kes tingimata kuulab ära raadio päevauudised ega jäta vahele ETV omi – viimaseid vaatab arvutist, sest televiisorit tal pole.
Ta on õnnelik, et seni on jätkunud tervist ja mälu – kohtumiste meelespidamiseks pole vaja kalendrit, need jäävad pähe. Ja selles, et huvi ümbritseva ja maailmas toimuva suhtes hoiab noore ja värskena, on ta veendunud. «Annaks vaid elu, et seda edasi oleks,» ütleb ta pärast viimast kohvilonksu.
Üht-teist moest
Mis teid tänavapildis häirib?
Hiigelkõrged tikk-kontsad, millel isegi talvel libedaga ukerdatakse. Lausa kahju vaadata! Tähelepanu võiks pöörata ka keha kujule: kui ikka kõht on volüümikas, pole mõtet naba paljastavaid pluuse kanda, või siis tuleks rohkem figuuriga tegelda. Üles lüüa võib end ikka, kuid halb on vaadata vanemaid naisi, kes end üleliia värvivad.
Teie moelemmikud?
Pikad lihtsa lõikega püksid. Kõik muu võib olla, aga need peavad olema. Igav, kuid värvidest armastan musta ja valget, mõne värviaktsendiga. 1970ndail oli garderoobis ka punast, kuid näiteks sinist pole kunagi kandnud.
Mida arvate lärmist presidendi vastuvõtu kleitide ümber?
Kogu see värk on meedia enda sünnitis ja kujutan ette, milline kisa tõuseks, kui seda ühel päeval TVs üle ei kantaks. Mis puutub riietusse, ei näe ma põhjust kellegi suunas näppu viibutada. Teeb rõõmu, et kantakse just meie moeloojate rõivaid, neil on oma käekiri ja hea stiilitunne.
Pigem tundub, et meie «etiketipolitsei» on suutnud resoluutsete ja kohati mõnitavate repliikidega saavutada hoiaku, kus iga suvaline netikommentaator arvab, et tema püha kohus on dekolteedele-rihmikutele oma nätakas anda. Kahju, rõivastus ei saa olla kunagi kivistunud reeglite kogumik.