«Kui spetsialist mulle diagnoosi määras, tundsin ma hirmu,» avaldas Joanne. «Olin alati kannatanud kurnava obsessiiv-komplusiivse häire all, kuid erinevalt hulgiskleroosist ma teadsin, mis see on. Ma ei teadnud palju hulgiskleroosist ega sellest, kuidas see mulle mõjub. Ma olin alguses nii hirmul – arvasin, et suren.»
Ta alustas raviga ja nelja kuu pärast sümptomid taandusid, sealhulgas seljavalu ja torked jalgades, kuid jalavalu jäi. Arst soovitas tal jalgadele harjutusi teha, kuna need muutusid nõrgemaks. «Mulle see mõte alguses ei meeldinud,» tunnistas Joanne. «Ma pole kunagi olnud see, kes trenni teeb, end vormis hoiab või käib jõusaalis, sest ma ei talu higiseid inimesi enda ümber. Nii et otsustasin jõusaalis rassimise asemel kõndida 20 000 sammu päevas.»