/nginx/o/2011/08/01/692718t1h64b5.jpg)
Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner kirjutas Kroonika kevadises kodu-eri numbris sellest, kuidas ta juba lapsena aitas vigastatud ja kodutuid loomi ning sellest, kes on olnud tema lemmikud.
Heiki Valner: ega loomavõtt ole naisevõtt, et saad iga kell lahutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heiki päris esimene oma koer oli rotveiler. «Istusin keset põrandat maha ja ootasin, milline koer mu välja valib.» meenutas ta. «Üks tegelane hakkaski mu vastu huvi tundma, nuuskis ja üritas sikutada, lõpuks tahtis sülle magama jääda, ühtäkki aga läks ukselävele, vaatas tagasi ja tegi haugatuse, justkui öeldes, et hakkame juba minema, kaua sa kokutad.»
Heiki elu on kujunenud nii, et tal on tavaliselt ikka kaks koera korraga olnud, kuid enne jõule võttis elu talt viimase sõbra. «Uut koera veel ei võta, olen liiga hõivatud,» selgitas ta. «Kui tulevad rahulikumad ajad, võtan kindlasti. Ega loomavõtt ole naisevõtt, et saad iga kell lahutada, siin tuleb asjad ikka läbi mõelda!»
Ta lisas, et on oma loomadele hästi lojaalne. «Mina nad võtan, mina nad matan.»
Loe lähemalt Heiki Valneri loomalugudest Kroonika kevad 2012 kodu-erist!