Anu Samarüütel-Long teeb endale positiivset ajupesu

Anu Samarüütel Foto: Laura Kallasvee

«Otsustasin ühel hetkel paar aastat tagasi, et kõige tähtsam mu elus on olla õnnelik. Iga päev, iga hetk, kogu aeg. Viimased kaks aastat või veidi kauem nii ongi,» ütleb Anu Samarüütel-Long (44) rõõmust pakataval häälel. Moekunstnikku portreteerib terviseajakirja Üks aprilli-/mainumbris Marika Makarova. 
 

Kui ta väike oli, kiitnud üks naabrionu Anu isale ikka, et tüdruk tuleb tänaval vastu ja alati naeratab. See rõõmupisik pole teda tänaseni maha jätnud. Enamgi veel, Anu mõjub oma nakatava positiivsuse ja helgusega suisa teraapiliselt.

Kunstnik

«Ma ei tea, kelleks ma lapsena saada tahtsin, aga mäletan, et joonistasin kogu aeg. Suvevaheajal istusin toas põrandal ja joonistasin. Tajusin, et see mind tõmbab. Täiesti iseseisvalt otsustasin, et hakkan käima kooli kunstiringiski,» meenutab Anu, kelle meelest ei peaks vanemad lastele oma tahtmist peale sundima, sest nood teavad tegelikult väga hästi, mida neile teha meeldib.

Nüüd, möödanikus tööstusdisaini ja moeõpingud, moeajakirjanikutöö ning kaks raamatutut – 2003 ilmunud «Ma armastan moodi» ja 2010 ilmavalgust näinud «Minu London» –, on Anu taas pühendunud oma lapsepõlvearmastusele – joonistamisele.

«Mul ei saa illustratsioonide tegemisest küllalt. Tahan neid joonistada aina rohkem ja rohkem, sest see pakub mulle rõõmu. Kui mul on näiteks 30 vaba eurot, ei osta ma mitte uut huulepulka, vaid uue poti akrüülvärvi või pintsleid.»

Akrüülidega maalib ta suuri pilte, guaššidega väiksemaid. Teeb paberile, skännib arvutisse, töötleb ja siis... Just hiljuti rippusid LHV pangale tehtud kolm üleelusuuruses lustakat joonistust Eesti Kunstiakadeemia platsi kõrvalhoonel.

«No muidugi on see lahe!» hüüatab Anu, kui uurin, kas tuleb sisse teistmoodi olemine, kui enda töid nii suurelt linnaruumis näha. «Need pildid, nagu kõik teisedki, on mul tehtud rõõmutundega. Ma ei tea, kas inimesed seda tajusid, aga see on neis piltides olemas ja mõjutas seda tühja platsi seal. Et EKA maja ikka kerkiks.»

Mitte ainult hea emotsioon, vaid ka õiged värvid ja nende tasakaal on Anu jaoks tähtsad. On neist mõni nõks valet tooni, pintseldab ta selle üle, et hing rahu saaks. Peaks aga põue pugema hirm, et kui ta selle viimase joone nüüd valesti tõmbab, on mitme päeva töö nässus, teeb enda tasakaalu viimiseks südamemeditatsiooni.

Mõistagi meeldib talle mood ka, ent praegusel hetkel puudub sealt see, mida Anu soovib – olla iga päev õnnelik, vaba ja rõõmus. «Mood on justkui raske. Moetööstus on oma rangete kuupäevade ja struktuuridega hästi raami seatud, sa pead suutma oma rõivaid müüa, inimestele palka maksma. Minu praegusesse õnnevalemisse need asjad ei sobi,» teatab ta.

Sa teed illustratsioone ja moodi, disainid ja valmistad ehteid, kirjutad, oled kaupluse NuNordik üks asutajaid ja omanikke. Kui peaksid visiitkaardile panema oma ameti, mis see oleks? – «Ma viimasel ajal mõtlen, et olen kunstnik. Maalikunstnikud võib-olla vihastavad mu peale, aga tegelikult pole vahet, kas sa disainid kleiti või teed maali. Mõlemas on olulised kompositsioon, faktuurid, pinnad, värvid, tunnetus, intuitsioon.»

Londonlanna ja tallinlanna

Kui sa poleks 2004. aastal Londoni Central Saint Martinsi kolledžisse moemagistriks õppima pääsenud, elaksid sa praegu Londonis? Vist mitte, arvab Anu ja lisab sama hingetõmbega, et on mingid müstilised põhjused, miks ta peab Londonis olema, ehkki võiks ju sama hästi olla ka Tallinnas.

«Pealegi, mul on praegu niiiii mõnus tasakaal! Ma olen saanud selle, mis mulle meeldib. Ma armastan kevadet, ja nüüd algab see mul veebruaris Londonis ja lõpeb juunis Eestis.»

Anu ja tema inglasest abikaasa Chris Longi (kes rohkem DJ Rythm Doctorina tuntud) ühine kodu asub London Cityst vaid paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ning on Anu sõnul üürikorteri kohta täiesti ebalondonlik – valge, suurte akendega, lihtne ja modernne. Selle rõdul istudes vaatab ta City pilvelõhkujaid ja tunnetab kiire linna tuksumist.

Hiiu kodus Tallinnas on ka rõdu, aga seal vaatab ta tähti. Suveöösel, sügisel, vahel isegi talvel. Anu vanemate- ja lapsepõlvekodu on viilkatusega majas, aiaga. Liivase, lõhnava ja koduse männimetsa lähedal, läbi mille ta Tallinnas olles iga päev rongi või bussi peale jalutab.

Kumb, London või Tallinn? «Hinnanguid on parem mitte anda, sest see tekitab turbulentsi sinu meeltes,» poetab Anu. «Ma ei keskendu sellele, mis mulle ei meeldi. Mul on mõlemal pool hea olla.»

Iga paari nädala tagant kahe linna vahel pendeldamist ta kaotsiläinud ajaks ei pea. Võtab lennukis aknaaluse koha ja vaatab pilvi... ning püüab oma võlunippe kasutades vabaneda võdinast sees: lõdvestub, teeb südamemeditatsiooni ning visualiseerib, kuidas ta õnnelikult kohale on jõudnud, või meenutab hoopis üht aastatetagust lugu, kui ta koos Chrisiga, pabistades, Hispaania lendu ootas. Ühtäkki teatas sisemine hääl talle rahulikult, et karta pole midagi, sest tal on lennata veel tuhandeid kordi.

«Hallo darling. Oh! Sorry, love! Are you ok?» Anu pole meie pika intervjuu jooksul kordagi telefoni kiiganud ning ütleb mulle pärast Chrisi kõnet: «Ta muretseb, kui ma mobiili vastu ei võta. Kuna me oleme ja teeme hästi palju asju koos, tahaks ta kõikjale kaasa tulla, aga täna õhtul ei saanud, sest on tööl.» Neil saab järgmisel aastal abiellumisest 15 aastat.

Südamemediteerija

Kuna jutust lipsab ühtelugu läbi sõna «südamemeditatsioon», pärin lähemalt. Anu kirjeldab meelsasti, kuidas see käib: keskendud südamele, tunned ja kuulad selle tuksumist ja hakkad siis sinna, südamesse, hingama.

Kujutad sisse hingates, et õhk läheb südamesse, tekitad seal armastusetunde, välja hingates aga lased sel mõnusal tundel levida üle kogu keha. «Tegelikult voolab armastuseenergia igal pool meie ümber, vaid me ise kujutame endale ette mingid tõkked ega lase sel endasse tulla,» lisab enda sõnul algaja mediteerija.

Mediteerida püüab ta iga päev. Alustab südamemeditatsiooniga, see tähendab, et loob endas rahuseisundi ja siis lihtsalt kuulab vaikust. Kui tuleb mõte – kõik, kes mediteerinud, teavad, et meel muudkui uitama kipub – mõtleb selle ära ja pöördub vaikusesse tagasi.

Mõnikord teeb juurde kas külluse võlumise või hirmude vabastamise harjutuse, sest: «Kui sinus on hirm, siis blokeerid sa ühenduse universumi intelligentsiga.»

Anu meelest võiks koolides olla meditatsiooniõpetus, et inimene saaks juba lapsena töövahendi, mida eluaeg kasutada. «See pole mingi umbluutegevus,» hüüatab ta.

«Öeldakse, et mediteerijail on teistega võrreldes haigusi 75 protsenti vähem.» Ja Anul endal? Kui vanasti hakkas talle külge iga viirus, siis viimased kaks talve pole ta kordagi külmetuses olnud.

Kui tunneb, et energia on madalseisus või haigus tulla tahab, on ta endaga lihtsalt hästi õrn, leebe ja rahulik. «Ma püüan ennast armastada. Varem ma ei mõistnud seda – vaata, sa hakkad asjadest aru saama järjest, kõik teadmised ei tule ju paugupealt –, aga eelmisel aastal jõudis minuni, et enese armastamine on väga oluline.»

Looduseaustaja

Kas sa trenni teed? «Ei, aga ma käin palju jala ja armastan suvel rattaga sõita. Joogat tahan ka uuesti tegema hakata. Käisin kunagi ühe hästi mõnusa õpetaja hatha jooga trennis. Kui mul olid rasked ajad, tegin harjutusi vahel lausa kaks korda päevas. Joogakursuse ajal loobusin ka lihasöömisest. Lihtsalt ühel päeval, kui ma polnud nädal otsa liha söönud, tuli selline otsus.»

Taimetoitlane on ta juba 14 aastat. Ei söö liha, kala, mereande ega kana, küll aga muna ja mett ning joob piima. Tallinna-kodus Hiiul kasvatab seda, mis ise endaga hakkama saab. Näiteks rukolat, pastinaaki, oreganot, mida kutsub mesilaste restoraniks, sest neil on õied alati mesilasi täis.

Peenraid ja põõsaaluseid pärast umbrohtude kasulikkusest teadasaamist Anu enam ei rohi – umbrohi läheb kõik salatiks. Ja üldse elab ta raskelt üle, kui peab mõne taime kompostihunnikusse viskama.

«Ma loen praegu väga huvitavat David Wilcocki raamatut, kus ta räägib taimedega tehtud katsetest. Näiteks sellisest, kus taim ühendati elektroodidega aparaadi külge, mis registreeris tema tekitatud elektrilisi võnkumisi. Samamoodi kui EEG uurib ajusignaale. Katset teinud teadlane mõtles, et näksiks lehte kääridega. Võnkekõver hüppas üles, see tähendab taim «karjatas», ehkki keegi talle viga ei teinud.

Sarnaseid eksperimente elusa loodusega on ses raamatus kirjeldatud veelgi ning kõik nad kinnitavad, et loodus omavahel suhtleb. Õnneks saab taimede appikarjet neutraliseerida. Noh, mitte muidugi nii, et ütled mokaotsast: «Aitäh, tomat!», vaid südames tänu tundes ja häid mõtteid saates.»

Vaimleja

Kui pärin, millal ja kuidas Anu selliste moe- ja kunstikaugete teemade juurde jõudis, pajatab ta naeru kihistades loo, kuidas 16-aastasena Vana-Vigalas õpilasmalevas oli ja kangesti Vigala Sassiga juttu tahtis ajada.

Mees kutsutigi rühmale külla. Mida ta rääkis, Anu ei mäleta, tal on meeles vaid üks. Kuidas ta Vigala Sassi sõnade peale, et mõned puutuvad siin räägitud teemadega oma elus veel kokku, tundis, et just tema ongi üks neist.

Sõbranna Tiina Tiitusega, kellega Anu pärast EKA lõpetamist ateljeed jagas ja kes nende nn vaimsete teemadega tegelemist vaimlemiseks kutsub, arutasid nad igasuguseid asju. Teevad seda siiani. Anu muigab, et ega tema suurt tööd ei teinud, ainult rääkis. Tiina suutis mõlemat.

Deepak Chopra «Edu seitse vaimset seadust», «Creating Affluence» ehk raamat sellest, kuidas luua oma ellu küllust, või kokkusattumistest jutustav «Synchrodestiny» olid Anul olemas ja läbi töötatud juba enne Londonisse õppima minekut.

Ent Saint Martinsi ajal polnud moetudengil nende teemadega mitte mingisugust pistmist, sest kool oli vaimselt kohutavalt kurnav. «Nagu ellujäämiskursus,» otsib Anu sobivaimat sõna. Lõpetamise järel hakkasid vaimsed asjad aga jõudma temani üha rohkem ja justkui iseenesest.

«Öeldakse ju, et kui inimesel on mingi õnnetus või hästi raske katsumus või tugev elamus, siis ta läheb nagu lahti. Mul vist oli samamoodi. Ma küll paljut veel ei tea, aga ma olen teel ja see on hea tunne.» Anu usub inimesse ja tema võimetesse piiritult. Iseenda omadesse ka.

Võlunipitaja

Ja võlunippidesse samuti. «Võlumine on tegelikult palju lihtsam, kui arvatakse,» jutustab ta õhinal. «Näiteks kuidas saada oma ellu asju, mida tahad. Mitte ainult materiaalseid, aga mida iganes, mõnusat töökohta, head tervist, toredaid suhteid...»

Ja kuidas siis? – «Tuleb rohkem südamega tunda kui peaga mõelda. Uue töökoha puhul näiteks mitte arutleda, mida ma tegema hakkan, vaid tunnetada iga ihurakuga positiivset emotsiooni, mida uus töö pakkuma peaks, tunnetada südames tänu, et sul on toredad töökaaslased, nauditav töö, suurem palk ja rohkem vaba aega. Kuna süda on otseühenduses kosmose loova intelligentsiga, käivitavad südames tunnetatud emotsioonid soovide täitumise protsessi.»

Hommikuti enne voodist väljapugemist on Anul oma väike kiirmeditatsioon, mis aitab päeva alustada positiivselt. Ta usub, et igaüks loob enda jaoks ise intuitiivselt oma tehnikad. Kes palvetab, kes kujutab enda ümber kaitsvat valgust, kes tunnetab südames armastusetunnet.

«Kõik jumalikud emotsioonid, nagu rõõm, armastus, tänu- ja kaastunne tõstavad inimese vibratsioonitaset ja aitavad meil elada harmoonias Universumi Intelligentsiga või Ühendvälja, Jumaliku Maatriksi, Algallika, Jumalaga – nimi on maitse asi,» arvab ta.

Sõnu on Anu hakanud varasemaga võrreldes jälgima hoolikamalt. Kui ta pangakonto näitab hetkel väikest numbrit, siis ta ei ütle sõbrannale, et ei saa restorani tulla, sest pole raha, vaid et tal on praegu teised prioriteedid ehk restoraniskäigu asemel eelistab maksta koduüüri. Sõnadel on tugev jõud. Öeldes «mul ei ole raha», kinnistub inimeses vaesuseteadvus. Hiljem sellisest alateadlikust uskumusest vabaneda on paras töö.

Positiivne ajupesija

Veel püüab Anu päeva jooksul oma mõtetel, tunnetel ja emotsioonidel silma peal hoida. «Endale tuleb kogu aeg teha positiivset ajupesu. Mäletan, et olin väga üllatunud, kui esimest korda lugesin, et meil on vaba valik, kuidas olukordadele reageerida. Kas vihastades või naerma hakates, hirmu tundes või rahulikuks jäädes. Sellest arusaamiseks tuleb aga märgata, mis sinus toimub, ning vajalikul hetkel õrnalt sekkuda. Kui halval mõttel või emotsioonil minna lased, tunned kohe, kuidas keha lõdvestub, raskustunne kaob ja hingamine taas kergeks muutub.»

Üks positiivne inimene neutraliseerivat oma väljaga seitsmesaja inimese negatiivsuse. Anu on veendunud, et me kõik saame viha ja hirmude asemel valida rõõmu. «Ma arvan, et minu ülesanne ongi anda sellesse rõõmu genereerimise protsessi oma panus. Ükskõik siis kas maalides, disainides või lihtsalt olles.»