/nginx/o/2012/03/24/1023838t1h2374.jpg)
Meie esivanematel võisid välja areneda depressiooni põhjustavad geneetilised variatsioonid, mis aitasid nakkustega edukamalt toime tulla, kirjutas Novaator.
Kuidas tekkis depressioon?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Depressiooni all kannatavate inimeste suur osakaal on viinud bioloogid mitmete teooriateni, mille järgi annab depressioon või sellega seotud käitumine inimesele teatud evolutsioonilise eelise. Osa depressiooni evolutsioonilist rolli selgitavatest varasematest teooriatest on keskendunud küsimusele, kuidas mõjutab depressioon inimese käitumist sotsiaalses kontekstis.
Psühhiaatrid Andrew Miller Emory ülikoolist ning Charles Raison Arizona ülikoolist otsustasid sellele küsimusele läheneda teise nurga alt, sidudes omavahel depressiooni ja organismi vastupanu nakkustele.
Aastate jooksul on teadlased avastanud depressiooni ja põletikureaktsioonide vahel mitmeid seoseid. Depressiooni põdevate inimeste organismis võib sageli täheldada kõrgemat põletikumarkerite taset ka siis, kui nende organism ei võitle nakkusega.
«Enamus depressiooniga seostatavatest geneetilistest variatsioonidest mõjutavad ka immuunsüsteemi toimimist,» selgitas Miller. «See pani meid järele mõtlema, miks ikkagi püsib depressioon inimese genoomis kinnistatuna.»
«Meie juhtmõte on, et depressioon ja seda soodustavad geenid olid väga kohandumisvõimelised, aidates muistsetel inimestel, eriti väikelastel, vältida nakkustesse suremist ning seda vaatamata sellele, et depressiivne käitumine ei mõju hästi inimsuhetele,» täpsustas Raison.
Nakkushaigus oli varajaste inimeste seas peamiseks surma põhjuseks, mistõttu oli nakkuse üle elamine geenide edasiandmiseks võtmetähtsusega.
Miller ja Raison kirjutavad ajakirjas Molecular Psychiatry avaldatud uuringus, et evolutsioon ja geneetika on omavahel sidunud nakkusesse suremist vähendavad depressiivsed sümptomid ja füsioloogilised reaktsioonid. Nii palavik, väsimus/tegevusetus, suhtluse vältimine kui anoreksia on nakkusega võitlemise seisukohalt adaptiivse käitumise eri vormid.
Milleri ja Raisoni teooria pakub uut selgitust, miks on stress depressiooni riskifaktoriks. Stressi ja depressiooni vahelist seost võib vaadelda immuunsüsteemi haavata saamiseks ettevalmistava protsessi kõrvalsaadusena.
Ka uni muutub ebaregulaarseks nii meeleoluhäirete kui immuunsüsteemi aktiveerumise korral. Milleri sõnul võib see tuleneda meie esivanemate vajadusest püsida haavatasaamise korral ärkvel, et peletada eemale kiskjaid.