Liivi- ja Eestimaa baltisakslaste viimase, 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses elanud põlvkonna naiste maailm oli üsna ahtake ja konservatiivne. Haridust anti neile napilt, just niipalju kui tarvis koduperenaise ülesannete edukaks täitmiseks. Lisaks veidi muusikat, tantsuõpetust, käsitööd ja seltskondliku vestluse oskusi. Enamik neist läks varsti mehele, ülejäänutest said suurte perekondade lahutamatud tanted, kes hoolitsesid sugulaste laste eest.
Vaid üksikutel õnnestus end sellest turvalisest mullist välja murda ja jätta jälg ka kultuurilukku. Üks selliseid oli Monika Hunnius – laulja, muusikaõpetaja ja mitmete mälestusteraamatute autor.