Depeche Mode ajas fännitarid hulluks, kuumas öös polnud vaja riietega liialdada (1)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
7. august 2023, 15:30
Pühapäeva keskpäev. Ilm muutub iga tunniga kuumemaks ja tundub tõesti, et selle suve kõige ilusam õhtu on ees. Lauluväljaku ümbrus on aga täis vapralt musta riietatud fänne, kes sünge mesilassülemina siin palavust trotsivad. Fännisärgid, tagid, raju stilistika. Üks kaunitar on kleepinud «DM» miniseeliku alt paistvatele saledatele reitele, teine võrguga kaetud dekolteele...
Erapooletut arvustust ma Depeche Mode'i kohta kirjutama ei kvalifitseeru, sest kuulan ja fännan neid plikast peale. Eriti mõnusalt põrkab kaasa nende debüüdikas «Speak and Spell», kuid igalt albumilt on pudenenud korralik peotäis pärleid. Enim raskekaaluhitte tootnud «Violator» tundub vahel isegi liiga tuttav, «Spirit» ja «Black Celebration» on rohkem minukad.
Uus album «Memento Mori» on samuti kolm uut lemmiklugu püsivasse playlist'i lennutanud, aga samuti olen tiba mures: see on sünge, varasematest veelgi tõsisem, iroonilisem ja surelikkuse motiiviga mängiv plaat. Mitme loo puhul ma ei kujuta isegi ette, mismoodi selline intiimne materjal staadionikontserdil kõlada võiks. Kui nad liiga jäigalt värsket kraami kütavad, siis võib minul küll energia alla sadada.
Juba esimeste minutitega on selge, et Dave Gahan ja Martin Gore teavad suurepäraselt, mida nad teevad. Avalugu uuelt plaadilt ja kohe selle järel mahlane nostalgialaks, «Walking in My Shoes», originaalist märksa energilisemas seades. See asi toimib! Tantsime sõbrannaga nii tuliselt, et meie ümber tekib väike turvasõõr. Soe tuul puhub mere poolt, muusika kõlab hoolimata gigantsest võimendusest ülihästi. Hiljem muljetades saan aimu, et mitte igas väljaku otsas pole saund sama, aga kirglikud kontserdihundid teavad täpselt, kus need parema kõlaga kohad on.
Loe ka Janar Ala kontserdimuljeid: Keskea rõõmud ehk Depeche Mode lauluväljakul
Dave ja Martin on kosmiliselt heas vormis. Kui oktoobris Berliinis kohtusime, olid mõlemad reipad, vanuses 60 pluss härrad. Aga kui nüüd vaadata, kes see heas vormis vend seal laialt käsi lehvitab, mikofonivarrega tantsib ja keerutab, siis tundub, nagu mitmekümne aasta tagune Depeche'i versioon oleks taaselustunud. See pole taatide retrotiks, vaid pöörane, toores, ehe energia! «Stripped» käib luust ja lihast läbi ja lõpuosas korduv kappav biit tõstis täitsa transsi.
Tallinna fännid, kes mäletavad veel Depeche Mode'i viimast külaskäiku 17 aastat tagasi, panid juba siis tähele, et Martin Gore võtab varasemast rohkem solisti rolli. Varem domineeris vokaalselt Dave Gahan. Sel korral toimus bändi kahe põhimehe vahel vastastikku toetav vennalik koostöö. «Kui nooremana tahtsin kõiki laule ise laulda, siis nüüd olen aru saanud, et kontsert on palju lahedam, kui Martin ka vahepeal laulab.» rääkis Dave, olles koos Martiniga külas podcast'is SmartLess. «Ja mina saan vahepeal hinge tõmmata.» Seda ta ka tegi, et paari loo pärast taas, laetud keravälguna naasta.
Sünget elektroonikat viljelev Depeche Mode kuulub eestlaste lemmikute hulka. Ja ma ei kahtle bändimeeste siiruses, kui nad väidavad, et Eesti publik on ka nende eriline lemmik. Tallinn pole just ülemäära suur metropol, et sellise mastaabi ja kaaluga bänd siia juba neljandat korda tagasi tuleks. Tõsi küll, üks kontsert toimus Tartus, nii et Eestis neljas ja Tallinnas kolmas. Ütlen ausalt: äsjane kontsert oli jupp aastaid tagasi toimunud eelmisest väga palju võimsam. Staaride leek laval oli vägevam ja vorm silmanähtavalt parem. Alko-narko varjud näivad olevat seljatatud.
Dave'i hääl kõlas sügavamalt ja jõulisemalt, kui ehk mõned vahelejäetud kõrgemad «you'd» 2005. aasta plaadi ühest hittloost «Precious» välja arvata. Kuid selle võib andeks anda, väga paljud artistid hoiavad suurtel live'idel kõige tülikamate nootide pealt energiat kokku. Selle eest Martin ei lõiganud nurki ka kõige kõrgemate nootide peal.
Hiiglaslik erikujundusega lava kehtestas end jõuliselt. Sellist mürakat, mis suudaks kanda 115 tonni, pole Baltikumis seni püsti pandud, nii puudusid show'likus plaanis piirid: pane lavale, mida iganes fantaasia välja mõelda suudab! Soojendusesineja Hope'i ajal polnud suured m-tähed ja eriefektid veel tules, nii et kohati tundus Dana Robertsoni hääl kajavat musta lavaaugu sügavusest.
Tunnistan, et tumeduselt ja toonilt sobis ta DMi soojendajaks küll, samuti pakkus naisvokaal kontrasti, kuid ülearu soojaks see etteaste meid ei teinud.
Kuid Depeche Mode'i lavale tulles tõusis temperatuur kiirelt ning kogu kontsert läks tõusvas joones. Publik röökis kõige valjemini kaasa ikka laulu «Enjoy the Silence» ajal, kuid ka «Ghosts Again» oli rahval peas. Kindlasti ei saaks väita, et kohale tuli bändipoiste eakaaslastest kamp: fännide hulgas oli väga palju noori ja terveid rokiperekondi/sõpruskondi. Fännitsoon oli välja müüdud inimlikult: rajud tulihinged said seal tantsida ja olid õnnelikud, et korraldajad polnud loonud sinna n-ö Lasnamäe bussi vibe'i.
Mille pärast publik eriliselt pöördesse läks, olid lisalood. Neid oli tervelt neli! Kui Martin ja Dave, külg külje kõrval, lava otsa tulid ning kahehäälselt lugu «Waiting for the Night» esitasid, tundus see kuidagi südantlõhestavalt lõplik. Mitte ainult kontserdile, vaid kogu nende teekonnale. Õnneks polnud vaja nukras noodis pikalt marineerida: nätaki löödi lahti bändi kolmas singel ja läbimurdehitt «Just Can’t Get Enough»! Nii et vanana tagasi nooreks, tagasi algusse, neil tüüpidel juba rokkimisest isu täis ei saa. Õnneks. Kui mõnigi tõsifänn juba ahastas, et tuleb sel korral ilma loota «Personal Jesus» koju vantsida, siis see jäeti kavalalt lõpuilutulestikuks, alustades markeerivast a capella seadest ja kulmineerudes kuulsate riffideni. Tõeliselt raputav!
Kell on 23.30, kui Martin ja Dave viimaks kontserdile joone alla tõmbavad. Rahvas trambib ja huilgab, mehed laval on silmanähtavalt sillas. Keegi ei taha koju minna. Seal, kus juba rahvavabad murulapid ilmuvad, tabab silm uut üllatust: tavaliselt kontserdipaikadele maha jääv laga... seda pole! Mõni nutikam lippab topsitorne tagastama. Näe, muusikasõbrad oskavad roheliselt mõelda ja käituda küll.
Päris kindlasti rohkem kui 40 000 inimest on muusika kaudu vennastunud ja igasse linna suunda asub teele laulupeo rongkäigu jagu rahvast. Marsivad, külg külje kõrval, ja ummistavad õnnelikult muljetades kõik tänavad. Rattaga neist tulikuumas augustiöös mööda manööverdades kuulen, kuidas üks seltskond laulab: «The grabbing hands grab all they can. All for themselves, after all...» See on võimas! Need olid tõelised fännid, kes lauluväljakule kokku tulid – mitte iga suvaline vend ei tea peast seda 1983. aasta lugu, mille Depeche Mode täna taas ellu äratas.
